Advertisement
Published: December 12th 2009
Luban küll suure suuga blogitada, aga nüüd on vähemalt kuu aega viimasest postitusest. Ma olen juba Perthist kaugel. Austraalia mõttes küll mitte, kõigest u 700km läbitud ja siinsete mõõtmete kohaselt on see väike kahepäevane puhkus. Praeguseks olen jõudnud Albanysse ja istun Emu Point’i nimelises külas Caravan parkis telgi ees. Kõrval on kööginurk, kus istub umbes 25 pidu pidavat vanurit. On viies detsember, eile oli sünna, nüüd olen ise ka vanur valmis. Sõitu alustasime 2. detsembril. Alguses plaanisime leida kedagi, kes sõidaks Perthist Adelaide’i mööda rannikut. Panime kuulutused üles ja helistasime igale võimalikule rändurile. Kõik minejat läksid aga valet teedpidi või valel kuupäeval. Niisiis otsustasime oma kompsud selga võtta ja bussiga veits maad lõunapoole kihutada. Esimesel päeval, kolmapäeval, pidime kohe hommikul 8.20 bussi peale kiirustama. Tõeline nuhtlus oli asju pakkida, pooled riided jätsin lihtsalt maha, hostelitüdrukutele moosiks saia peale. Alati kui keegi pikaajaline lahkus jättis ta maha hulga riideid ja šampoone jne, siis kõik ülejäänud elanikud läksid nagu turule ja kõik jaotati ära. Nüüd jaotatakse siis minu asju. Hommikul enne minekut olin saanud ainult paar tundi und ja asjad olid ikkagi kuidagi kahtlaselt hajusalt. Kõik meie sõbrad hostelist tulid meid hommikul ära saatma, mis oli väga nunnu, tegime kallisid ja pilte ja hull ärasaatmine oli. Iirlane Bruce pidi meid autoga bussipeatusesse viima ja siis panimegi kaheksa paiku ajama. Täpselt ei teadnud meist keegi, kus bussipeatus täpselt asub, teadsime umbes suunda ja panimegi ajama. Seiklesime kümme mintsa ida-Perthis ringi, küsisime kõigilt teed ja igaüks juhatas ise suunda. Siis hakkas Bruce auto imelikke hääli tegema ja Bruce ütles, et nüüd on asi fukd up. Jah, bensiin sai otsa. Mida pole seda pole, bussipeale jõudmisest oli asi kaugel. Bruce hakkas lähimasse bensukasse vantsima ja me Chrisiga üritasime välja mõelda plaani, et mis nüüd edasi hakkab saama. Helistasime Rainerile (saksa tüüp hostelist) ja ta otsis netist infonumbri. Me kohe helistasime, et äkki annab midagi päästa, aga uudised olid kurvad - kui maha jääd, siis oled ise loll ja piletist ilma. Me võtsime selle vastu suure naeruga ja läksime kohalikku toidupoodi, ostsime wrapi ja koka ning närisime hommikusööki. Saime Bruce auto käima ja siis läksime uuesti otsima bussijaama. Lõpuks leidsime selle üles, olime sealt enne otsides mööda sõitnud!!! Mis seals ikka ostsime office’st uued piletid ja istusime bussi paar tundi hiljem ning kimasime 300-400 km lõunapoole Margaret Riveri nimelisse külla. Esimesena leidsime pubi täis kohalikke mehi ja pidime siis ise ka kohe odavad õlleklaasid ette tõstma. Meile otsiti kõikide kohalikke backpackerite numbrid ja varsti astusime sisse kõige lähemasse neist. Esimese asjana märkasin uksel sinimustvalget lippu ja tahvlil kirja „Night manager - Ahto“. Selgus, et sellises väikeses backpackeris töötasid kaks eesti poissi. Rääkisime siis eesti keeles juttu, checkisime ennast tuppa sisse ja kuna olime ilgelt näljased, siis keetsime hunniku riisi ja sõime seda suvekõrvitsa, tomati ja juustuga. Nämmnämm. Vajusime suht vara üheksa ajal magama ja hommikul ärkasime umbes kümme, mõlemad ikka ilged kotid. Plaan oli randa minna, aga kuna ilm oli kaka kuubis, siis jäi see ära. Selle asemel otsisime üles uue kontori ja ostsime uue bussipileti 140 km kaugusel asuvasse Pembertoni. Tahtsime küll häälega minna, aga eestlased rääkisid, et kui hästi läheb näed sellel teel ühte autot. Otsustasime siis bussi kasuks ja õige oli kah, sest sõites nägime kõike muud kui teisi liikuvaid masinaid. Ülejäänud päeva kuni bussini magasime pargis ja närisime õunu. Maastik ühest külast teise on kohati väga sarnane eesti maastikule. Chris arvas, et saksa maastik on ka samasugune kui siin. Rohelised aasad, mõned lehtmetsad, jälle mõned aasad, aasal heinapallid, järgmisel aasal ilgelt suur lehmakari, mõni mets vahele, jälle aas - aga seekord hüppavad seal väikesed kängurud. Me vahime nagu kaks lolli aknast välja.
Kui lõpuks Pembertoni jõuame on peaaegu pime, astume bussist välja ja külm õhulahmakas tuleb näkku. Buss jätab meid kurvalt maha, aga nagu kingitus jumalalt näen teisel pool teed alkopoodi ja muidugi seadsime esmased sammud sinna, et külma vastu rohtu leida. Seda ka sai. Ostsime kaks pudelit veini 10 dollariga, mis on siin ikka väga hästi saadud. Tegu oli kohaliku toodanguga, mis maitses isegi nagu päris veini. Siis jalutasime Pembertoni Caravan Parki ja saime oma minitelgile koha. Kumbki meist polnud seda telki varem lahti pakkinud, sest saime selle hostelist prantsuse Christophe käest, kes sai selle omakorda kelleltki teiselt, kes seda kunagi kasutanud polnud, nii et telk oli tutikas. Teadsime küll, et see on ilgelt väike junn, aga kui telginahad reaalselt kotist välja saime, istusime tükk aega maas ja naersime, et no see on pigem nagu väike sein, telki küll ei meenutanud. Aga saime raisa püsti ja mahtusime isegi mõlemad sisse. Soojendasime kööginurgas ülejääke, ahjus saia ja varastasime kellegi tšillikastet ning panime juustu - tomatit vahele ning uuesti ahju. Kurjam kui hästi maitses. Ronisime telki ja magasime 2 sekundi pärast nagu notid.
Järgmiseks päevaks oli plaanid suured. Pembertoni lähedal ja üldse edela-austraalias on väga suured puud, kõrged ja diameeter on ka suur. Ning meil oligi plaan minna loodusparki ja seal ühe ilgelt suure puu otsa ronida. See on kohalik vaatamisväärsus, puu küljes on metallpulgad ja sa ronid sealt nagu redelist üles. Kunagi kasutati seda metsatulekahjude leidmiseks. Puu ise oli 60 meetri kõrgune. All oli küll veits hirmujudin, aga võtsime mõlemad südamed rindu ja vantsisime üles. Polnudki nii jube teekond ja vaade oli tõesti asja väärt. Caravan Parkis tegime tutvust naabritega, kelleks olid autoga prantslased Poline ja Raphael ja nende teekond ühtis meie omaga ning nii võetigi meid peale puu otsa ronimist peale. Tee viis Walpole’i, mis kõigest 60 km kaugusel. See on siinsetes mõõtmetes ’viskad kellegi peale pidu koju’. Oli sünnipäeva päev. Käisime poes ja ostsime õhtuks sööki-jooki. Plaanisime ööbida rannas. Sõitsime siis oma väikse autokesega randa, istusime ja rääkisime juttu maast-ilmast, kõime gooni, mis on kõikide austraalia backpackerite lemmikjook. Või noh, mitte just lemmik, vaid kõige odavam. See peaks põhimõtteliselt maitsema nagu vein, aga komponentideks on muu kõrval ka: muna, piim, kalajäänused. Kõlab väga võikalt, aga peale ühte gooni klaasi on kõigil juba laulud suus. Ja gooni müüakse neljaliitristet karpides. Ühe klaasi jood ära, on küll veits rõve, aga siis kõik järgmised klaasid maitsevad juba päris joodavalt. Prantslased osutusid väga lahedateks ja õhtu möödus väga kiiresti. Esialgne plaan oli telk püsti panna, aga õues läks külmaks, me olime laisad ja prantslased lubasid lahkesti meil oma autos magada. Seda me otseloomulikult ka tegime. Aga enne veel võtsime välja suured potid ning prantslaste kaasaskantava gaasipliidi ning panime autos potitäie riisi keema. Varsti sõime kõik suurest potist riisi, tomatipasta ja seente ja juustuga. Kõik purgitoit muidugi. Peale kõhutäit vajusime kõik nagu silgud karbis magama.
Hommikul ärkasime ilgelt vara, seitsme paiku, sest päike küttis auto täielikuks saunalavaks. Laisklesime ja hävitasime eilseid veinijääke ning siis mõtlesime, et teeme midagi kasulikku. Võtsime ette teekonna järgmisse loodusparki, kus põhiatraktsiooniks oli tree-top-walk, mis tähendas suurt silda, mis oli hiigelpuude külge ehitatud ja umbes 40 m kõrgune. Prantslased kiljusid hirmust. Siis sai veel seal pargis lihtsalt ringi jalutada ja ilgelt suuri puulahmakaid vaadata. Need olid tõelised juurikad, ikka väga võimas. Peale puude uurimist läksime edasi Circular Pooli vaatama, mis kujutas endast jõge, mis läbi koskede muutus järveks. Järvevesi oli pruun nagu kohv, sest sealsed puud eritavad mingit pigmenti, mis vee täielikuks jõleduseks muutis. Panime edasi ajama Denmarki, kust ostsime odava pitsasaia ja midagi muud seal küll teha polnud, seega sõitsime edasi ja jõudsime Albanysse. Turistipunkt ütles, et lähedal on võimas tuulepark. Me muidugi kimasime kohale ja tuulepark oligi päris kõvv, aga vaade rannikule oli kolm korda võimsam! Kõige tavalisem vaade keset detsembrikuud - suured kaljud, helesinine vesi ja valge liiv! Hullumaja! Siis käisime veel Natural Window’d vaatamas, mis oli suurtest kividest sild. Meil jubedalt vedas nende prantslastega, sest nad olid jube kihvtid ja vedasid meid autoga sihukestesse kohtadesse, kuhu me oma seljakottidega poleks jõudnud. Aga Albanys läksid meie teekonnad lahku. Poline pidi 14.detsembriks Sydneysse lennukile jõudma, teine tüüp oli juba 2 kuud viisast kauem Austraalias olnud, nii et ta oli vist tagaotsitav. Nad panid meid maha Caravan Parki, tegime kalli ja aidaa ning vantsisime muruplatsile, et „telki“ üles panna. Ega siin midagi väga produktiivset teha pole olnud. Teeme kahekesi kõige idiootsemaid nalju maailmas ja vaatasime ka kõige idiootsemat filmi maailmas „Dumb and Dumber“, mis on komöödia Jim Carreyga. See ütleb filmi kohta kõik, eks. No igatahes, film oli muidugi tobeduste tipp, aga meil oli nalja palju. Nüüd paar tundi tagasi hakkas sadama ja meie plaan paar kilti teise külla jalutada ning süüa jahtida jäi ära. Selle asemel läksime kohalikku kohvikusse ja ostsime suure nälja kustutamiseks võileiva/hotdogi (vorst hotdogi sees oli punane!) ja hiljemaks pakipastat. Gurmeetoit. Nüüd istume mõlemad kööginurgas, kohalikud jauravad, tõeline külaelu käib. Uskumatult palju inimesi (vanureid) on siia caravan parki end püsivalt elama seadnud, lillepeenrad ja särgid värgid. Mis seal viga jah, elu ju väga mõnus kui selline suur vanurikommuun on. Jah, Eestis vist enamus vanu inimesi peidab end nii kauaks kui võimalik tuppa ja sotsiaalsest elust pole haisugi. Siin näeb isegi 70 aastaseid vanapaare oma autoga reisimas. Vaevu püsivad püsti ja kõnnivad, aga reisihimu on nii suur. Õige kah, viimased eluaastad, muidugi tuleb siis veel ringi vaadata nii palju kui jumal annab. Samuti on rändureid väikse beebiga, praegu just siinsamas üks väike junn karjub ja tahab, et suur rastapatsidega issi temaga ringi jalutaks. Kõik siin vaatavad pingsalt uudiseid, kus räägitaks suurest autoõnnetusest Sydney lähedal. Üks suur veoauto põrkas väiksema sõiduautoga kokku ja väikses autos said kõik 5 inimest surma, kaasaarvatud väike beebi. Õudne lugu. Tänased plaanid on teha pakipastat ja vaadata filmi, stressirohke elu, mis seal muud.
Nüüd olen juba otsaga Esperances. Siia saamine oli paras seiklus. Ega Albanys suurt midagi toimunudki, peesitasime rannas nii palju kui ilma oli (mida just eriti ei olnud). Esmaspäeva hommikul hüppasime Emu Pointist bussi peale, et sõita linna ning leida õige highway. Bussijuht oli väga abivalmis ja ütles, et poole tunni pärast sõidab ta teisel liinil ja võib meid ära visata. See oli pagana hea uudis, sest jalgsi suurte kottidega vantsimine teise linna otsa tundus suht tappev plaan. Käisime siis toidupoes ja varustasime end piima ja saiaga ning saime õigel ajal uue bussi peale. Bussijuht ei müünud meile isegi piletit, et vaesed rändurid ju. Linnaäärses peatuses tõdesime, et reaalselt linnapiirist välja saamiseks tuleb ikka päris räme matk ette võtta ja siis me kaks kaamlit suurte kottidega asusime teele, ise peaaegu suurest naerust minestades, sest nägime äärmiselt koomilised välja. Viimaks viimaks leidsime hea teelõigu ja viskasime käpad püsti. Autojuhid oli ignorantsed ja kuna ilm oli palav siis kärbserünnak oli tavalisest jubedam. Siin on sooja ilmaga nii palju kärbseid, et nad kõik ronivad sulle silma, ninna, kõrva. Korraks peatuma jääd siis on pluusi peal peesitamas juba terve 50-pealine kärbsekoloonia. Aga ajaga õpid seda kõike ignoreerima. Viimaks üks autojuht peatus, kuid ainult selleks, et meid järgmise teeristini visata. Noh, pidime siis sellega leppima. Teeristis oli bensukas ja tore-tore, ka järgmine hääletaja. Tegemist oli Johnnyga, 38, inglane. Ta oli seal juba hääletanud 5 tundi, mis tundus meile väga utoopia. Liiklus oli aga väga hõre ja enamasti sõitsid suured veoautod järgmise teeristini, et mingid kruusa vedada, tore lugu. Paari tunni pärast tõdesime kõik, et nüüd on küll aeg pillid kokku panna, sest vahemaa kahe linna vahel on umbes 500 km ja peale kella nelja päeval ei hakka ilmselt keegi seda teekonda ette võtma. Linna tagasi oli 12 km ja sinna tagasiminek ei tulnud kõne allagi. Müüja bensukast aga teatas, et õnneks on just siinsamas üks baar ja siis seadsimegi kõik suuna sinnapoole. Siinsamas tähendas 3 km maantee ääres kõndimist, kõigil hirmsuured kotid seljas ja käes. Viimaks aga nägime suurt silti „King River Tavern“ ja siis ei tundnud keegi meist enam kottide raskust. Nagu naksti istusime kolmekesi leti ees ja rääkisime juttu kohaliku baaridaamiga. Jõime Chrisiga kahepeale 90 dollari eest õlle, mis on päris kaunis nätakas rahakotile. Aga mis seals ikka, raha tuleb, raha läheb. Kui juba õige pimedaks läks otsustasime telgid püsti heisata, loomulikult maantee kõrvale mingile platsile. Magada oli ilgelt kõva ja hommikul umbes kella 4 ajal hakkas mingi hull lind ahvi moodi häälitsema, nii et unest midagi väga tõsist oodata ei olnud. Johnny magas ka meie juures ja ärkas hommikul kell 6, et tee äärde minna. Me ei viitsinud end liigutada, alles 8 ajal ajasime telgi ja muud kodinad kokku ning hakkasime vantsime ristteeni. Saime umbes 100m kõndida kui üks kalaveoauto kinni pidas ja juht Donny hõikas, et ta läheb Esperance’i ning me hüpaku aga peale. Me isegi ei hääletanud selle auto peale, mees pidas lihtsalt kinni. Sõitsime teeristis mööda Johnnyst, kes ikka veel auto peale polnud saanud. Minu istekoht oli Donny voodis, mis oli väga pehme ja tekikott-padjapüür oli väikeste koerakestega. Läks 3 minutit ja ma juba magasin. Vahepeal tegin silmad lahti ja vaatasin maastikku, aga ega seal väga midagi vaadata polnud, lihtsalt ilge põõsastik ja kogu moos. 500 km und ja Donny viskas meid Esperance nurga peal maha. Sõime hommikust allesjäänud pitsasaia ära ning hakkasime otsima ööbimiskohta. Helistasime 2 caravan parki läbi ja siis kõmpisime lähemasse-odavamasse. Siinsamas oleme nüüd juba 5 päeva olnud, rand on 150 m kaugusel. Kui muidu sõime saia ja pakinuudleid, siis siin on täielik gurmaaniköök. Chris on kokakalduvustega ja siis saab iga päev väga häid sööke. Üks päev tegime kana, järgmisel päeval känguriliha. Eile tegime koduseid kotlette kartulipudruga ning juurviljadega, väga maitsev, kõik tegime ise. Rannad on nagu pildil, sinise vee ja valge liivaga. Eile võttis üks sloveenia paar meid oma auto peale ja sõidutas 70 km eemal olevasse randa. Kõik kohad, kus käisime, lihtsalt hullumeelne, ei jõua ära ohkida. Pildid tulevad ka, meil jõle palju pilte, aga ma kaotasin oma fotokakaabli ära, nii et ärge hellitage lootust lähiajal neid näha. Homme hakkame siit Esperance’st liikuma Adelaide’i. See on väga pikk sõit, üle 2000 km, Nalibu kõrbes. Perthist pärit prantsuse sõbrad võtavad meid oma autoga peale ja siis sõidame seda kolepikka maad paar päeva. Adelaide’s on Chrisi sõbrad ja siis praeguste plaanide kohaselt oleme paar päeva seal, vaatame ringi ning siis kimame jõuludeks ja uueks aastaks Melbourne’i. Plaanid aga on selleks, et neid muuta, nii et kes teab kuhu me vahepeal sattume.
Tervitused, kallid ja hunnik päikest (homseks lubab 40 kraadi sooja!)
Krissu
Advertisement
Tot: 0.071s; Tpl: 0.013s; cc: 10; qc: 51; dbt: 0.0385s; 1; m:domysql w:travelblog (10.17.0.13); sld: 1;
; mem: 1.1mb
Liis
non-member comment
ÄÄäüüüööõüöäõõõ
Niiii toreee. Ma lugesin nii pingsalt, et ei julgenud pilgutadagi. Niiii võimas ja khuul. Oeeh, mul on nii hea meel. Et sa kirjutasid ja et sul hästi läheb ja toretoretoreee!! Have fun:*