Kuidas ma lõpuks Melbourne'i jõudsin

---

Pole mõtet seletadagi kui lootusetu blogipidaja ma olen. Nüüd on päris keeruline kõiki sündmusi jälle meenutada, sest viimane postitus on ju alles Esperances kui pitsat sõime. Mis oli peaaegu kuu aega tagasi. Pealegi, väga keeruline on seda kõike Eesti keeles teha, sest vahepeal olen ilmselt ära unustanud poole oma sõnavarast, rääkimata grammatikareeglitest. Eestlastehaisu siin ju pole. Nüüd siis igatahes üritan oma ajusoppidest midagigi leida. Õnneks on piisavalt pildimaterjali.
Niisiis, pitsa, mereandidega, maitses oivaliselt!!! 10 dollari eest sai sööki kui palju. Peale seda võtsin julguse kokku ja piilusin pangaautomaadis kontojääki. Tulemus - tuleb hakata pakinuudleid sööma. Peale pitsat tuli hakata asju pakkima. Terve laud oli mu asju täis ja pooled neist jäidki sinna. Nüüd olen pooleldi paljas, sest enam pole nagu riideidki mida selga panna. Järgmisel päeval asusime hääletama Adelaide’i poole. Tee läbi kõrbe umbes 900 km Norsemanist. Esperancest Norsemani veel omakorda 200 km. Tee ääres saime istuda umbes tunnikese-paar ja ronisime siis imeväiksesse autosse, et 20 km edasi Gibsonisse sõita. Seal ootasime veel veidike ning järgmine ohver - kohalik farmer uhke autoga korjas meid peale ja viskas meid Grass Patchi nimelisse peatusesse. Ostsime kohalikust tavernist küpsist ja varsti võtsid meid peale lennuki peale kiirustavad ärimehed. Niimoodi saimegi Norsemani. Ühe päevaga. Norseman on viimane peatus enne kõrbe ja lootsin tutvust teha mõne veoauto juhiga, kes selle pika maa lihtsalt ühe jutiga läbi sõidab. Muidu väiksed autod jäävad tavaliselt poolele teele ja teevad unepeatuse. Öösel ei taha keegi sõita, sest kängurud hüppavad ringi ja nihukesi õnnetusi juhtub koguaeg. Saime Norsemanis olla vast mõne minuti, läksin bensukasse, et jääkohvi osta ja täitsa lambist küsib üks mees, et kas meil plaan läbi kõrbe sõita. Järgmine hetk hüppasime juba Chrisiga autosse, kus istus veel tolle mehe sõber Pixie. Tagaistmel oli suur külmetuskapp täis kõikvõimalikke energiajooke ja šokolaadi. Meie uued sõbrad tulid töölt kaevandusest ning olid juba sõitnud umbes 2000 km jutti (unepeatuseta). Mõlemad olid endised veoautojuhid. Pixie muideks on naine ja tal on alaseljal suur tätoveering „PIXIE“ ja kaks püstolit nime poole suunatud. Ühesõnaga karm mutt. Auto oli väga uhke (kaevanduses saab alati head raha). Kui normaalsed inimesed teevad aegajalt ikka peatuse, et magada siis nemad sinna kategooriasse küll ei kuulunud. Ilmselgelt olid nad silmini kofeiinipille täis. Kogu kõrbetee läbisime ühegi peatuseta, sõitsime otsa vähemalt 4 känguruonule, mõnele jänesele ja ühele papagoile. Tee ääres nägime kaamleid ka. Paras loomaaed. Me Chrisiga magasime hambad laiali, aga juhid (nad aegajalt ikka vahetasid istmeid) ei maganud silmatäitki. Kui kõrb läbitud, otsustasid nad meid heast peast Adelaide’i ära visata, mis on kõigest paarsada km ring. Kohale jõudes vahetasime numbreid, et äkki kunagi kaevanduses tööd teha. Kohe kui Adelaide’i jõudsime sõitsime täitsa juhuslikult mööda prantsuse sõpradest, kelle eelmisel päeval bussi peale saatsime ning mõne minuti pärast sõitsime koos linna poola. Austraalia on ikka väike. Lambist näed tänaval tuttavaid. Peale paaritunnist seiklemist tohutute seljakottidega jõudsime teise Adelaide’i otsa ning panime oma telgionud väga uhkesse karavan parki püsti. Telgiplats maksis palju ning pargis oli veel bassein, mänguväljakud, suur hüppamispadi, suur köök (köök on enamasti igas karavan parkis). Avastasime paar päeva ümbrust, käisime linnapeal ringi, ostsime prantslastele bussipileti Melbourne’i, sest Laurianne õde, õemees ja sõbranna olid aastavahetuse pidustusteks Pariis-Melbourne piletid ostnud. Chrisi sõbrad töötasid farmis, mis linnast väga kaugel polnudki - Adelaide Hills. Saime Chrisi ja sõprade valge Mitsubishi Pajero enda kasutusse ja sõitsime Adelaide Hills’is ringi. Väga julm maastik, suured mäed, natuke nagu dungel, kurvilised teed. Käisime ära kohalikus saksa külas nimega Hahndorf. Istusime siis ühte restorani maha ja tellisime ilgelt suured saksa praed ning saksa õlled. Hapukapsas!!!! Maitses küll veits imelikult, vanaema tehtuga ei anna võrreldagi, aga no mõte loeb, et ka austraalias on võimalik hapukapsast süüa. Siis olid seal veel kartulid, vorstikesed ning suur põrsakints. Wheatbeer, mis on vist nisuõlu eesti keeles oli ka ülimaitsev. Peale seda kui olime paar päeva Adelaides kolanud saatsime frenchied Melbourne bussi peale ja läksime ise üheks ööks Chrisi sõprade juurde farmi. Sõpradeks olid vennad Flo ja Toby, kellega me juba Perthis tutvust tegime ning saksa tüdruk Amelie. Kõik väga sõbralikud. Magasime autos, päris ebamugav oli. Aga järgmisel päeval alustasime ka ise teed Melbourne’i poole mööda rannikut, kus on Great Ocean Road. Esimene peatus oli umbes 70 km kaugusel Adelaidest - Victor Harbour. Tegime hunniku pastat ja mängisime loomulikult gooni mängu - nii uno kaartidega, tavaliste kaartidega kui ka täringutega. Hommikul ärgates oli telgis vähemalt 60 kraadi kuuma ja pakkisime kähku oma kodinad kokku ning läksime väikse silla kaudu Granite Islandile. Kuuldavasti olid seal saarel kusagil pingviinid ka, aga me neid ei näinud. Hüppasime vette ja jalutasime tagasi, et sõita järgmisse peatuspaika Port Campbell. See on suht väike linn, ning kuna oli jõuluõhtu, siis ostsime ainsast lahtiolevast poest hingehinna eest pastat ja vorste. Poes kohtusin eestlastekarjaga, kes kõik olid ehtsad eesti jorsid, tegid „normaalne“ nalja ja kandsid nokamütse. No ei teagi nüüd..päris piinlik. Poest välja jalutades põrkasime kokku oma frenchiedega, kes oma sõbrad Melbournest rendiauto peale võtsid´ning ka mööda Great Ocean Roadi kihutasid. Niimoodi puhtjuhuslikult kohtusime väikses linnas sama poe ees..Austraalia on ikka väike. Prantsuse kamp kolis meie kõrvale telgiplatsile ning alustasime pidulikult oma vorstiküpsetamise ja pasta keetmisega. Pasta peale tegime mingist kohutavast kastmepulbrist leemekest ja maitses…noh..eriti ei maitsenud. Unistasime kõik suurtest kodustest söökidest. Kuidas kõik vitsutavad verivorsti pohlamoosiga ja vanaema vaaritab hapukapsast ja mmmmm…PÄRIS LIHA! Vorst oli kurb ja pasta ka ning kogu selle jubeda söögi loputasime alla viskikoolaga, mis oli vist ainus investeering ilusasse jõuluõhtusse. Aga töötas ja mõne aja pärast tundus vorst maitsev. Port Campbelli jäime kohe entusiastlikult kahekst ööks. Järgmisel päeval ei pidanudki kogu elamist autosse suruma, vaid võisime hambad laiali terve päev magada. Kolasime Ameliega „linnas“ ringi ja käisime ranniku ääres olevaid vaateplatvorme avastamas. Istusime kalju peal ja ahhetasime ning vaatasime 10 m kõrguseid laineid. Järgmisel päeval sõitsime mööda Great Ocean Roadi edasi ning tee peale jäid 12 apostlit, mis on siin vist kõige populaarsem vaatamisväärsus. Need on suured kivimürakad. Veel vaatasime ära Gibson Steps’i, mis kujutas endast suurt treppi mööda kaljusid alla randa. Lorne oli järgmine peatuspaik. Kuid linna jõudes öeldi, et kõik karavan parkid on täiesti täistuubitud. Läksime ostsime poest liha ning tegime linnapargis avaliku grilli peal õhtusöögi. Siis sõitsime linnast välja mööda suvalist 4WD rada ning leidsime väikse platsi, kuhu telgionu püsti visata. Tegelikult ei tohi suvalisse kohta telkida, aga viiekesi autos magamine ei tundunud just köitev idee. Hommikul tegime peatuse Erskine Falls’is, mis kõikide eelduste kohaselt on kosk või juga..ei teagi kumb. Igatahes see oli päris ilus, 30 m kõrgune nii, et mitte midagi väga massiivset, aga ilus loodus oli seal. Tõeline dungel. Me leidsime mingi metsaraja ja ekslesime seal pool päeva ringi. Edasi sõitsime praamiga üle väikse lahe ja edasi kihutasime Phillipe Islandile. Seal töötasid Chris ja Sabi, kes ka Perthis meie hostelis peatusid. Läksime nende karavan parki ja ehitasime omale jälle telgipesad. Chris ja Sabi töötasid „fish and chips“ kiirtoidukohas ning peale tööd tõid mõnusaid rasvast tilkuvaid friikaid ja igasuguseid paneeritud mereande. Maitses hästi ja oli väga ebatervislik. Päev jälle korda läinud. Uitasime rannas ringi ja läksime vara magama. Järgmisel päeval sõitsime randa ja peesitasime seal natuke, ujusime. Tegime natuke turistinalja ka, aga ega seal midagi väga vaadata polnud. Poisid olid laisad ka ja ei viitsinud nagu midagi teha. Me mõtlesime Ameliega küll auto ärandada, aga see jäi sinnapaika. Peatusime suurimas linnakeses (rohkem nagu küla..), mille nimi oli vist Cowes. Vantsisime mööda ühte peatänavat ringi ja hüppasime igasse võimallikku poodi sisse. Järgmisel päeval sõitsime juba Melbourne’i. Aga kesklinnas polnud peatuspaika võimalik saada (uus aasta ju) ning siis leppisime 25 km kaugusel oleva äärelinnaga Chelsea. Rongiliiklus oli hea ja peale tunnikest loksumist olidki linnas. Saime jälle frenchiede karjaga kokku ja avastasime kohalikku ümbrust ning poode. Laurianne sõbrad ostsid kõik mingit turisti nipet-näpet, aga kõik ülejäänud olid piisavalt vaesed, et vaid mäkist 50 sendi eest jäätist osta. Meil oli Chelsea karavan parkis ka bassein ja kuna ilmad olid vääääga kuumad, siis oli vist kogu pargis peatuv rahvas siruli bassu ääres. Tutvusime järjekordsete prantslastega ning ühinesime nende grillipeoga. Plaanisime küll uue aasta vastuvõtmiseks linna minna, aga siis hakkas jubedalt vihma sadama ja nägime isegi välku ja pauku. Chris ja Toby otsustasid ikka läbi vihma linna minna. Niisiis tuli meil ülejäänutel uus aasta vastu võtta karavan parkis..suht niru. Kui vihm üle läks otsustasime ka Flo-ga linna sõita ning vähemalt ühe õlle juua. Seda ka tegime, aga linnas said kõik pidustused juba 1 ajal läbi ning saime teistega korraks kokku, lõime klaasid kokku ja tulime sama targalt tulema. Järgmisel päeval olime kõik laisad ja vaatasime elutoas diivanite peal telekat. Terve päev. Me Ameliega jõudsime end nii palju liigutada, et kõigile KFC-st õhtusöök tuua. Järgmisel hommikul oli teistel Tasmaania laevapilet ning nii läksidki meie teed lahku. Ma läksin linna ja kolisin prantslastega ühte tuppa. Need saatsid ka oma sõbrad ära, kõik oli kuidagi väga tühi ja ei osanudki nüüd suures linnas kohe midagi peale hakata. Peatusime ilgelt suures hostelis, vähemalt 300 voodikohaga. Perthis meie hostelis oli vist 60 voodit. Hommik oli õhtust targem ja kohe ärgates hankisin nimekirja kõigi Melbourne’i hostelitega ning helistasin kõik läbi, et küsida kui mitu voodit neil on. Leidsin ühe väikse, mis oli väga odav ka. Sõitsin kohe kohale, vaatasin toad üle ja tegin meile kolmele reserveeringu. Kolisimegi üle Bev & Mick’s backpackerisse, kus me kõik praegugi oleme. Mina olen 10 voodiga toas, Seb ja Laurianne kahekesi oma toas. Toakaaslased on kõik väga sõbralikud ja juba esimesel päeval käis pool hostelit ennast meile tutvustamas. Siin on all korrusel kohalik baar ka, mis on päris kole kiusatus. Eriti kui väljas on 45 kraadi nagu juhtus üleeile. Lihtsalt kohustuslikus korras astuvad kõik sissetulijad leti äärde ja tellivad jääkülma õlle. Kui teisel/kolmandal päeval üles ärkasin nägin enda kõrval voodis magamas kahte tuttavat iiri nägu Perthist. Orla ja Jane olid öösel check-inninud ja seda täiesti juhuslikult. No Austraalia on ikka väike. Ajasin nendega natuke hommikujuttu ja siis seadsin sammud suure CV patakaga linnapeale. Linnas väga palju baare polnud ja enamus olid nagu mingid jurad poed. Vantsisin siis linna peal ringi lootes mõndagi sobivat kohta leida. Enamus teatasid, et praegu on väga vaikne aeg ja keegi kedagi ei palka. Olin päris lootust kaotamas, aga siis nagu välk selgest taevast näen keset tänavat seismas Kim’i, kes ka Perthist meie hostelist pärit. No täitsa lõpp, täielik kokkutulek ju. Rääkisime maast ja ilmast ning sain häid nippe, kuhu äärelinnadesse tööjahile sõita. Käisin ära Fitzroy’s, mis on vist mu lemmik paik Melbournes. Seal linnaosas oli ainult üks peatänav (Brunswick Street), aga see oli mõlemal pool teed täis väikseid vintage secondhand poode ja kohvikuid, veidi räpaseid pubiurkaid kuid ka funkysid baare. Inimesed olid kõik teist nägu, kõik kuidagi ilusad ja moodsad ning elu oli seal ühel tänaval väga kirju. Kahjuks pole jõudnud Melbournes ühtegi pilti veel teha, sest mu mälukaart oli Laurianne kotis kopitamas. Nüüd sain selle kätte ja hakkan fotokaga ringi kolama. Eile astusin kohalikus raamatukogus (mis hostelile väga lähedal) liikmeks ja nüüd saan tasuta internetis käia. Veetsin siis kohe terve päeva kõikvõimalikele internetikuulutustele vastates ja kõigile oma CV’d saates. Vahepeal sain natuke tööd baaris The Carron, mis on väga mõnus koht, kuid mitte kesklinnas ja seega on seal päris vaikne elu. Homseks olen saanud 3 tööintervjuud, mis kõik on heategevusega seotud. Põhimõtteliselt on see heategevusfondidele tänaval raha kogumine. Palk on vist päris mõistlik, aga eks homme näis. Reedel on proovipäev ühe hotelli restoranis, aga sealne manager juba ütles, et ega neil kedagi püsivat vaja pole, aga lubas ikkagi mulle helistada kui baaris abikätt vaja on ning juhhuu, reedel ongi. Eks näis kuidas see läheb. Meil on siin hostelile suht lähedal suur turg - Queen Victoria Market. Kolmapäeviti (täna) on seal ööturg, mis on kaheksast kümneni. Seal on riideid, sööki, jooki, muusikat. Käisime täna Orla, Carolyne (saksa tüdruk meie toast), Kim’i, Sam’i (Kim’i tüdruksõber) ja nende sõpradega turgu uudistamas. Riided olid väga ilusad ja me Orla ning Carolyniga (sest otsime kolmekesi tööd, teised kõik juba kuskil otsa peal) oma esimesed palgad siin magama panna. Muusika oli mõnusalt hispaaniapärane ning saadaval oli igasugust toitu. Kell kümme pandi pillid kokku ja iga roju veeres oma koju. Nüüd on kell pool kaks ja ma olen blogi kirjutanud TERVE IGAVIKU. Asi on siiski seda väärt, sest nüüd olen nagu sündmustele juba järgi jõudnud. Eks varsti annan endast jälle märku.
PS! Sydney aadress enam ei tööta, sest kogu seal korteris elav kupatus visati välja. Nüüd aga olen siin hostelis paikne ja võite kohe julgelt mulle kirjutada-joonistada ning pakke saata. Aadressil:

McMahon’s backpackers
Spencer Street 575,
Melbourne, 3003
Victoria
Australia

Minu nimi ka ikka. Jään siis ootama. Tänaseks piisab, 2052 sõna juba olemas.
Tervitused,
panen mõned soojakraadid teele.
K

---

Photos

Pakkisime prantslased k2russe
Laurianne ja Seb

Kogu mu nodi
Ainult pooled asjad mahtusid kotti :(

See on suur saksa praad
Hahndorfis, nisu6lu m6elge sinna k6rvale, yummy.

Meie
Mina, Chris, Flo, Amelie, Toby

Pidulik j6ululaud
KUS ON HAPUKAPSAS???

M6nna
Suur ookean ja 10 m k6rgused lained

12 apostlit
Igal turistil on see pilt

Juga!!!
Erskine Falls

Melbourne
Yarra river'i 22res.

Comments

[Liis]

Juuuhuu
Vaatan just Kodus ja võõrsilit ja mõtlen, et sa oled ikka mu kõige lemmikum inimene siin maamunal, kuigi selle teises otsas.

[Kassinaator]

Home and away!
Musimusimusi, sa oled minu lemmik ka! Kui Sydneysse l2hen siis saadan Alfile sinu poolt kindlasti kuumad tervitused :)

[anonymous]

Ma pidin juba eelmise (ja üleeelmise) postituse lõpuks sult küsima, et kes see on, kellega sa seal nüüd ringi rändad?!?!?! AGA MA NÄGIN NÜÜÜÜÜÜD PILTI!!!! UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUH! Uudiseid vaatan-loen ka...ja teil on seal ikka HOT HOT HOT HOT!!!!! :D :D :D MJÄUUUUUUUUUUUU!