Advertisement
Published: April 24th 2011
Bay of Islands
Northland tripp, vaade telgiplatsilt.Uskuge või mitte aga lõpuks olen siis ennast arvuti ette vedanud, et paar sõna kirjutada. Paar kuud võttis kahjuks küll aega. Päris keeruline on jällegi eesti keelset teksti kirjutada. Kui hommikul emaga rääkisin, siis sain ikka kõik laused korralikult vist vormistada, aga nüüd on aega mõelda igasuguste väljendite peale ja see paneb ikka kahtlema, et kuidas see nüüd õigesti oligi. Kahjuks ei suudama kahes keeles korraga mõelda. Ema tellis minult paar sõna, et kuidas läheb ja pilte. Tobe on muudkui korrata, et hästi läheb ja kõik on super. Tõsi ta ometi on, sest ega ma muidu siin ju poleks. Olen nüüd omadega Nelsonis olnud veebruarist saati, nagu enamus teist ilmselt juba teab. Nüüd juba aprilli lõpp käes. Nelsonist nii palju, et see asub lõuna saare põhja kaldal. Kõigile uusmeremaalastele on Nelson puhkuse ja paradiisi linn, ilm on enamasti ilus ja päikest on rohkem kui mujal, maastik võimas, palju (kunsti) üritusi ja vahvaid puumaju. Kohaliku nelsonlase stereotüüp on värviline kunstiinimene, kes käib joogas ja kellel on tagaaias suur juurviljaaed. Rand on ka lähedal, nii et suvisel ajal on seal rätikuid rohkem kui liiva. Suvi on nüüd läbi ja rannas peesitamine on kohe päris hirmus mõte. Ilm on läinud külmaks, enamasti alla 15
kraadi. Päeval võib küll jakiga hakkama saada, aga õhtul ja öösel on suur võimalus kringliks külmuda. Mina pole veel talvevarustust hankinud (välja arvatud soojad karvased sussid…), lootsin, et nii külmaks ikka ei lähe. Aga no mis seal ikka, tuleb müts ja kamps kusagilt leida. Äkki isegi saabas? Plaan on siia Nelsonisse veel jääda vähemalt terveks maiks. Ilmselt rohkem küll mitte. Aga kellel mõni kaardike saatmist ootab siis on paar nädalat aega vist postitada. Aadress pani mindki mõtlema, et kui juhtub mõni kiri peale minu lahkumist tulema, et siis ikka kätte saaksin. Selleks aadressiks on siis 20 Scotia Street, Nelson 7010, New Zealand.
Üks vabandus, mis mind takistas blogi kirjutamast oli see, et tahaks ju ikka otsast alustada ja pikalt kirjutada kõigest. Aga nüüd mõtlesin, et teen lühiülevaate kuni praeguseni ja siis on juba lihtsam järge pidada.
Ühesõnaga, kõige esimene seiklus kui novembris siia jõudsin oli reis põhjasaare põhjaosas. Rentisime 3 suvalise inimesega auto, reisisime kaks nädalat ja saime suurteks sõpradeks. Praeguse hetkenigi olen Nelsonis koos Aaroniga, kes ka autos oli. Saksa poiss Jürgen on nüüd juba Saksamaal tagasi, aga saime mitu korda veel Rotorua ja siin Nelsoniski kokku. Iiri neiu Fiona elab Wellingtonis ja töötab füsioterapeudina kohalikus algkoolis. Selle
vahva töökoha sai ta kohe pärast meie reisilt tagasi jõudes.
Peale seda trippi jäin Rotoruasse mõneks kuuks elama. Sain kohe esimesel päeval töökoha kõige ägedamas baaris ja ka kõige mõnusamas hostelis. Rotorua on umbes kaks korda suurem kui Nelson. Õhus on palju sulfurit, mis tervele linnale mõnusa munahaisu annab. Turistid, kes Rotoruast ainult läbi sõidavad või üheks päevaks jäävad mäletavad ainult hirmsat muna haisu. Sellega aga harjub päris kiiresti ära, esimesed päevad oli veidi imelik, aga siis pärast ei tundnud enam midagi. Välja arvatud muidugi siis, kui Rotoruast välja sõitsime, normaalset õhku hingasime ja tagasi tulime. Aga peale muna on Rotoruas väga palju termaalset aktiivsust (sulfurist tulebki munahais) ehk siis naturaalsed soojad jõed, basseinid, mudavannid, geisrid jne. Seal elades sain ära proovida enamuse neist. Palju oli ka kohalikku maori kultuuri, tegin igasuguseid tuure (tasuta, sest mu hosteli omanik teadis kõiki kohalikke tähtsaid mehi ja sehkendas mulle kõiksugu pileteid). Käisim maori külades, nägin nende traditsioonilise tantse, sõjarelvi, nikerdusi ja nägin igasuguseid rituaale. Sain maitsta hangit, mis on sügaval maapõues tuliste kivide peal küpsetatud roog. See küpseb seal kohe mitu tundi. Tavaliselt on seal kartulid ja liha, ning igasugused muud kohalikud saladused. Tulemuseks oli päris maitsev hautiseroog. Sain maitsta ka keevas
järves küpsetatud maisi ja krevette, niimoodi valmistasid nad omale toitu iga päev. Rotorua ümbruses on 16 järve. Mõnes neist on lubatud ujuda vaid teatud hõimu liikmetel. Hõimud on teatud grupile inimestele väga tähtis teema. Enamus aga sellest enam ei hooli. Ka valitsusega on neil kana kitkuda. Privaatsete pühades järvede põhi (ehk siis maa) kuulub küll valitsusele, aga järve vesi ja õhuruum selle kohal kuulub hõimule. Tobe lugu küll, kumbki nagu ei saa, mida tahab.
Töötasin baaris nimega Pig & Whistle (Siga ja vile) ja valasin janulistele kohalikku põrsalaagrit. Toidud olid hirmus suured ja nii maitsvad, et hakka või ise kokandust õppima. Neljapäeval, reedel ja laupäeval mängis laivbänd ning pool restoranist transformeerus tantsupõrandaks. Crash Palace, hostel kus töötasin, on üks kõige toredamaid kohti, kus kunagi ööbinud olen. Omanik Chris on suur kohaliku muusiku austaja, ka mõne kohaliku bändi manager ja igasuguste muusikaürituste peakorraldaja. Nüüd siis on mu arvutisse laetud kohaliku kiivimuusika paremik. Crash Palaces veetsin ka oma sünnipäeva, jõulud ja uue aasta. Õigemini küll sünnipäevaks sõitsime tunni kaugusel olevasse linna Taupo, et näha kohalikku bändi Katchafire. Öösel tagasi sõites käisime ujumas kuumas jões ja jõime sampust. Jõulude puhul tegime suure potitäie hõõgveini, Chrisi poolt oli suur sööma. Kaks massiivset jõulusinki said
Matkalised
Fiona, Aaron, mina, Jürgen kiiresti lõpu kui terve hunnik näljaseid külalisi seda nägid. Kartulit ja salatit ja sampust ja grillliha ja magustoiduks hirmmagusat Pavlova kooki, mis Chrisi enda valmistatud, siis veel otsa väikseid traditsioonilisi jõulukoogikesi ja shokolaadi ja nimekirja võiks veel jätkata mitu rida. Ühesõnaga, sööming oli vägevam kui kodus. Ma muidugi omast traditsioonist närisin lisaks veel mandariine ja käisime Aaroniga koguaeg kõikvõimalikes kauplustes ringi missiooniga leida piparkooki, aga lootusetu. Mõned küpsised olid küll piparkoogi nime all ja korraks oli lootus, et see maitseb nagu õige värk, aga peale esimest ampsu sai selgeks, et see on ju lihtsalt küpsis, miks on siis paki peale piparkook kirjutatud?? Õnneks tuli jaanuaris emmelt kodust pakk, kus oli kaks pakki piparkooke, oi ma siis kohalikele näitasin, et te siin müüte küpsiseid piparkookide pähe, aga tegelikult maitsevad nad hoopis nii!!! Minu piparkoogid läbisid testi, kõigile maitsesid väga ja enamus sai päris kiiresti otsa. Kilu leiba ja pasteedi leiba demonstreerisin ka, aga see pandi ‘hullu eestlase’ kategooriasse. Uus aasta tuli päris vahvalt, olin tööl ja pidasime baari leti taga suurt pidu. Katsetasime igasuguseid jõulukokteile ja jõulushotte. Kui uus aasta pauk käis siis viskasime kõikidele klientidele väikest sädelevat puru krae vahele. Pärast nühkisime seda sädelust veel mitu nädalat oma põrandatelt ja
Crash Palace
Kodu Rotoruas otseloomulikult ka oma peast, kõrvadest, riietelt ja voodist. Hostelis oli samal ajal esinemas Chrisi band ja parkla oli muudetud tantsuplatsiks. Praeguseks on neil hostelis beebi, sest Chrisi naine Toni ootas beebit juba siis kui ma seal olin. Paar nädalat tagasi sündiski väike Indi. Kiri Chrisilt ütleb, et kõik on vahva ja beebi on terve nagu purikas.
Peale Rotoruat olengi nüüd Nelsonis. Peale pikka 500 km sõitu ja praamiteekonda. Siin olen juba nagu kohalik, tean kõiki tänavaid, väikseid poekesi ja leian ühiseid tuttavaid suvaliste klientidega, keda baaris teenindan. Siin ju vaid 44 tuhat inimest. Olen juba käinud paar korda Abel Tasmani rahvuspargis, mis on üks Uus-Meremaa kuulsamaid parke. See on Nelsonist umbes kahe tunni sõidu kaugusel põhja poole. Üks tuntuimaid matkaradasid, mis kunagi üldusele täiesti tundmatu oli, on nüüdseks peamine turistiatraktsioon. Enamus inimestest, kes siin Nelsonis peatub on sinna kas tulemas või minemas. Meie tegime kolmepäevase matka. Kaks päeva vuhasime kajakiga mööda kallast, avastasime väikseid randasid, koopaid, hülgekolooniaid, magasime telgis ja küpsetasime oma väikse kaasaskantava gaasipliidi peal riisi. Just see nädal käisime kärmelt kõige põhjapoolsemas otsas ka ära, imeline vaade, palju pilte tegin ka. Muud siis midagi vist, kogu aeg kui mõnigi vaba hetk on sõidame kusagile uude kohta mida uut
tegema. Nii et ega ma siin niisama käed rüpes ei laiskle. Kodus olen nii harva kui võimalik ja selle pärast pole ma blogidagi jõudnud. Nüüd on aga munadepühad ja ilm on ka nii kole vihmane ja külm, et ei taha üldse nina välja pista. Kuigi olen lubanud ennast lõunale kalasuppi sööma (jah, uskuge või mitte, see plaan on juba mitu nädalat küpsenud..). Õhtul lähen jälle tööle. Õnneks töötan kohe üle tee kohast kus elan. Baaris/restoranis nimega Lonestar. Olen juba paari nädalaga saanud terve seltskonnaga väga headeks sõpradeks, nii et kohe rõõm on igal õhtul tööle minna. Jah, töötan peaaegu igal õhtul. Aga see on väga nauditav, sest nalja saab väga palju. Meie spetsialiteet on margaritakannud. 30 dollari eest tellib peaaegu iga neiudekamp liitri maitsvat, päris puuviljadest valmistatud margarita. Valikus on maasikad, mangod, kiivid ja passionfruit (?). Toidud on jällegi hirmus suured ja viivad keele alla!! Magustoidud veelgi paremad! Enamus külalistest ei jõua pooltki ära süüa ja kõik paluvad take-away karpe, et hiljem kodus veel lõpp peale teha. Hostel, kus töötan asub üle tee kõrge mäe otsas (jah, iga päev teen trepist üles-alla jooksu). Vaade on päris võimas, polegi vahet, missugusest aknast välja vaatad. Siinne omanik on küll oma veidrustega, vahel
Jõulusöök
Crash Palace, Rotorua viskab niukest nalja, et vaata et pikali ei kuku, aga vahel on ta jube pahas tujus ja toriseb isegi külalistega. Noh, ega siin neid veidrikke muidugi jätkub.
Tulevikuplaanidest nii palju, et mai lõpuks ilmselt sõidame läänekallast mööda alla lõunasse. Töötame tee peal mõnes farmis ja suusatame, uisutame ja seikleme nii kaua kuni rahakott kannatab. Siis tuleb jälle tööle asuda. Ühesõnaga, üritan mitte väga palju plaanida, sest eks kõik ikka läheb nii nagu minema peab.
No polnudki nii keeruline oma elust teada anda, võttis kõigest tund ja pool, et seda kirjutada, nii et olen enda üle kohe päris uhke. Vaatan nüüd mõned illustreerivad pildid ka juurde. Vabandan teie kõigi ees, et ma niuke laisk uss olen olnud. Aga tegelikult on põhjus ju hoopis selles, et mu elu on nii huvitav, et tulen koju ainult selleks, et natuke magada ja hommikul jälle edasi patseerida.
Kuulmiseni siis nüüd, kallid ja musid ja tervitused kõigile kellel aega ja huvi lugeda
Advertisement
Tot: 0.085s; Tpl: 0.014s; cc: 13; qc: 51; dbt: 0.0487s; 1; m:domysql w:travelblog (10.17.0.13); sld: 1;
; mem: 1.2mb
Merka
non-member comment
lõpuks siiski
Oi, Kalli nii tore oli lugeda, kuigi olen kõike kuulnud, on ikka huvitav. Ja pildid on nii ilusad. Loodetavasti hakkab nüüd ka pidevalt järg ilmuma. Mõne pildi võiksid ka endast lisada, siis tunneme sind ikka lennujaamas ära. Ja mul hea imetleda. Meil siin õitsevad sinililled ja ülased, aga Pirita metsa vahel on ikka veel lund ja suusarada on ka sulamata, suusatada muidugi enam ei saa, sest see on lihtsalt jääs. Aga eile avasin rullimise hooaja, esimesed 15km läksid kirja. Ja täna paistab jälle päike. Keedan mõned sibula munad ja siis kohe õue. Ilusat munapüha! Ja õnne koksimisel. Kalli kalli ja muzi, muzi. Igatsen sind väga!