Advertisement
Published: August 21st 2009
Löön läpaka lahti Heathrow lennujaamas XXL kohvi kõrvale. Oodata tuleb veel vähemalt 5 tundi. Tüütuks teeb selle passimise fakt, et oma massiivsete kottide juurest lahkuda ma ei tohi. Istungi siis nüüd mingis räpases lennujaamakohvikus ja loen vastas istuva mehe risottosuutäisi, raisk, ma vist pean ka ostma seda. Tasuta internetist pole siin haisu ka, see-eest leidub kõikvõimalikke muid toredaid (enamasti siiski vähemtoredaid) haise. Kõigi teie söögiisule mõeldes ei hakka ma seda teemat rohkem lahkama.
Sõit ise on päris kenasti läinud. Bussijaamas oli nii nunnu, ema loomulikult löristas nutta. Aga mis seal ikka pisardada, kevad tuleb ju varsti. Igatahes, aitäh kõigile teile, kes mind ära saatsid, ükskõik kas bussijaamas või lihtsalt mõttes 😊 , lähen teele kõikide heade soovituste ja soovidega.
Bussis magamisest ei tulnud küll midagi välja, ega üle tunni sealt tulnud ja vahtisin üleval nagu korralik valvekoer oma parematel päevadel. Riiga jõudes asusin hävitama kaasapandud reisimoona. Kõigepealt hävitasin sõstrad, siis vanaema koogi, peale tikrid. Kusagil seal vahel olid viimsed kohukesed ka. Oi milline rõõm oli neid laiakslitsutud Jänkse imeda, aasta pärast jälle! Riia lennujaamas tegin veidike tutvust ka itaallastekarjaga. Neid oli umbes 8 ja vähemalt poolte nimi oli Paco. Üks Paco oskas piisavalt inglise keelt, et pidada maha sisukas vestlus: „Riga is noot naiss, veeri booring, vere ar ju from? OO ESTOONIA, OO ESTOONIA VEERI VEERI BJUUTIFUL KANTRI, no no never biin teer, bat i nou kerli, veeri naiss singer, i laav veeri matš”. Peale seda nimetasid nad mitmeid itaalia lauljaid lootuses, et ma äkki mõnda tean, aga nii hästi ei läinud. Sellega nende sõnavara lõppes ja panin üksinda tühja edasi. Lõpuks lennukis tuli unerünnak, istusin maha ja kui silmad lahti tegin hakkasime juba maanduma. Õhkutõus jäi kuidagi kahesilmavahele. Stanstedis leidsin üles isegi oma bussi, mis mind Heathrowsse viis ja need kaks tundi sõitu läksid ka nagu sõrmenips, ei saanud arugi kui juba kohal olin. Siis pidin veel metrooga oma terminali sõitma ja nüüd tuleb mõned mõnusad tunnid siin vahtida.
Üksi reisimine pole nii hull midagi, aga kahjuks ei saa ma nüüd siin lennujaamas ringi kolada, vetsu minna või poodi kolama. Risotomees küll häkib oma läpaka taga (mis muideks on vist puidusti?!), aga ta tundub hiinlane. Üksi sõites peab veel ekstra tähelepanelik ka olema, mida mina loomulikult ei ole. Esiteks jätsin ma oma päevitusriided koju! No kuidas?! See on sama, et lähen suusatama, aga unustan suusad koju või lähen põhjamaale iglusse ilma sooja jopeta. Lisaks sellele kaotasin veel oma passi ära Riia lennujaama, õigemini küll jätsin selle check-in deski. Ja siis kuulutati selle valjuhääldiga minu nime ja ma ehmatasin ennast pingist kahe meetri kõrgusele. Ma panin selle kõik väsimuse ja ärevuse arvele ja arvan, et edaspidi ma sihukesi nalju ei tee.
Aga nüüd ütlen hiina onule, et ta mu kohvrikesi valvaks ja lähen uurin ilma.
Praeguseks olen ilusti Perthi kohale jõudnud ja varsti kirjutame täpsemalt, mis põnevad asjad meil siin kõik toimuvad.
Tervitused, musid ja kallid minult ja Liinakeselt kaaaaa 😊
Advertisement
Tot: 0.055s; Tpl: 0.009s; cc: 6; qc: 46; dbt: 0.0353s; 1; m:domysql w:travelblog (10.17.0.13); sld: 1;
; mem: 1.1mb
kaarel
non-member comment
sa ikka oskad passi kaotada... ma tuletan meelde, et bussijaamas palus liis sul selle endale kaela ripurada