Wir kommen aus Estland

---

Õõõõ, praegusel hetkel ei suuda mu aju küll kokku viia, et mis vahepeal toimunud on, aga okei. Üritan siiski midagi kirjutada, sest paar päeva on ikka möödas ka juba.
Lõpetasin viimati kirjutamise kolmanda juuli õhtul enne tööd. Seega läksime pärast seda tööle, olime koos välibaaris. Oli selline keskmiselt kiire öö. Selleks ajaks oli haigus meid juba murdnud ja minu kurk elas oma elu. Sain pärast tööd veel Krisi oodata päris kaua, aga õnneks saab alati kellegagi juttu rääkida. Näiteks kolmapäeva öösel tutvusime ühe hispaanlasega, kes mind ära tundis ja rääkisin temaga mõne aja, siis veel kuskil, no sinna ta läks. Lõpuks saime koju magama. Reedel oli haigus jälle mehine. Vegeteerisime Krisiga kodus, kuni otsustaisme, et vajame meditsiinilist abi ja läksime apteeki otsima. Üks oli kinni ja teine oli kinni ja mul oli nii halb olla, et tulin koju ära. Kris oli tugevam ja võttis teekonna Paceville'i ette. See läks ka õnneks ja saime kurgutabletti ja köhasiirupit. Enne tööd veetsin veel kvaliteetaega teki all koos aspiriini ja teega. Reedel pidime jälle uues klubis tööl olema. Vingusime ette juba terve nädala, et Melliehas on nii igav ja nõme ja mõttetu. Poole 9 ajal hakkasime Mellieha suunas sõitma, mis on tõesti mingi 20 km eemal. Auto võttis St. Juliansist peale meid ja ka Vanessa. Vahepeatus oli Qawras, kust tulid peale ka eelmisest nädalast tuttavad rumeenia DJ ja bitch pihv Naomi, kelle kohta selgus tõsiasi, et tema on Ungarist. Naomil on ka absoluutselt imeline hääl, mille oktaavid vahetuvad ainult äärmusest äärmusesse. Jõudsime siis lõpuks sinna, ohkasime autost välja astudes, sest kartsime sama nõmedat ööd kui eelmisel korral. Läksime siis sisse, tutvusime klubi manager Dave'ga, keda eelmisel korral polnud. Ülilahe tüüp, organiseeris meile teed ja värki. Saime Krisiga koos main bari, Vanessa oli Miroga side baris ja Naomi otsustas, et ta ei soovi meiega olla ja oli üksi väljas. Tõesti kurb. Eelmisest korrast oli seal ka Sean, kellega vahepeal nalja tegime ja eelmise pervohelperi asemel olid esimest õhtut tööl kaks prantsuse poissi. Jaaa.. toredad poisid olid. Igatahes oli seekord isegi inimesi ja mitte ainult kolm, saime ikka joosta ka natuke, nii et hea. Kolme-nelja paiku öeldi, et davai, auto on ees ja oli minek. St Juliansi jõudes ei tulnud me muidugi otse koju vaid läksime enne ikka kodubaari avastama. Vahetasime natuke tipiraha ja nägime tuttavaid. Aajaa, koju saimegi niimoodi, et meie tuttavad Joseph ja Kevin pakkusid lahkelt, et nad on autoga ja me ei pidanud end taaskord liigutama. Laupäeval ärgates oli minul üsna erakordselt halb olla. Kurk ei olnud paremas seisus ja tundus, et palavik möllab. Kris tegi ka rögisevat häält ja köhib siiani nagu jõehobu (kui jõehobud köhiksid, siis samamoodi nagu Kris). Minu jaoks möödus päev taas peamiselt lebades või magades. Kütsime aina teed sisse ja oli vahva. Eile oli meil ka vaba päev, nii et õnneks polnud vaja kuhugi kiirustada. Kris avastas vahepeal, et ta tahaks hullult jooksma minna ja siis vedas Emili endaga välja. Nad kuuldavasti peamiselt kõndisid ja siis lõpusirge jooksid mäest üles. Ma sel ajal.. magasin. Õhtuks oli see plaan, et Emil pidi taaskord minema Havanasse oma asja ajama ja meie tahtsime välja minna ilma temata. Belgia tüdruk Valerie oli ka viimast õhtut siin ja tahtis meiega tulla. Kuna ta pidi vara ärkama, et lennujaama minna ja meie olime haiged, siis mõtlesime, et okei, 1-2 tunnikest võime ju olla. Ikkagi vaba õhtu ja laupäev jne. 11 ajal vedasime end toast välja Paceville'i. Tegelikult olime Krisiga Josephile ja Kevinile lubanud, et saame nendega kokku. No algul saime ka, aga otsustasime tüdrukutega minna ise maid avastama. Tegime paar ringi siin-seal, lõpuks maanudsime ikkagi Fuegosse, kuhu ka poisid pärast järgi tulid. Saime jälle paar uut tutvust, ravisime sidruniga kurku ja mõne aja pärast liikusime uuesti Fuegost minema, kuhu õhtu lõpuks ikka tagasi jõudsime, kuigi vahepeal ka teistes klubides käisime. Meil Krisiga oli vaja nimelt järgmise nädala töögraafikut teada ja käisime pidevalt kontrollimas, et kas see on juba üleval, aga ei olnud lõpuks ikkagi. Valerie tahtis koju magama tulla, aga õhtu venis ja venis. Olime juba poolel teel koju, kui meil tekkis Josephiga kihlvedu, mille sõlmimine venis ja venis, sest ma ei suutnud oma võidusoovi välja mõelda. Valerie ootas ja ootas. Meil oli küll lõbus, aga kui lõpuks minema saime, siis tundus, et ta oli vihane. Kodus selgus, et Emiiiil oli ka veel üleval, sest ta oli reaalsete inimestega kusagil aega veetnud, mis meile kohati üllatusena tuleb vahel, sest tal eriti elu ei ole. Tegime Krisiga veel teeringid ja uinusime pool6, et 7 uuesti ärgata. Ma lubasin nimelt Valerie üles ajada, ta pidavat kõva unega olema. Seitse ärkasime korraks, ütlesime Valile tsaujouplau ja vajusime uuesti voodisse. Hommik tuli kell2, kui rögisedes ja köhides ärkasime. Tänane pühapäev on küll sinna auku läinud, et no eriti kuhugi ei ole läinud. Neljast viieni veetsime tunnikese päikesega katusel, aga muidu oleme niisama ringi roomanud. Praegu on päris õhtu käes ja Kris magab jälle. Täna Val lahkus ja kaheks päevaks saabus üks itaallane. Veidi vanem mees vist lausa, no meist vanem, umbes 40? Me kolisime teise tuppa ka, sest hommikupäike tapab meid kuumusega muidu. Nüüd ma passingi üksi, Emil vist ka magab. Tänaõhtune plaan on tegelikult film ja PizzaHutist pitsa tellida. Hea plaan iseenesest. Varsti ajan karja üles ja eks siis selgub. Aajaa, saime oma kurjalt bossilt Francine'lt sõnumi, et homme ei tööta me baaris vaid oleme tekiilatüdrukud. Kõlab... huvitavalt. Homme selgub.
Seniks aga (nagu maltalased ütlevad, siis) Ciao!

---