Advertisement
Published: June 17th 2008
Edit Blog Post
Niisiis. Kolmas päev on käes ja me alles alustame kirjutamist. Ja Krisil hakkab raamatus viimane peatükk. See selleks. Lahkusime kodumaa pinnalt 14.juuni, lennuk väljus vist 17.10. Easyjet viis meid Berliini Schoenefeldi lennujaama. Hakkasime rongile minema, kui selgus, et tüüp, kelle juures ööbima pidime ei olnudki Berliinis sel päeval. Ta oli aru saanud, et saabume pühapäeval. No okei, midagi polnud teha. Siis trippisime kolm tundi ühest Berliini otsast teise ehk ühest lennujaamast teise. Lend Maltale väljus nimelt Tegeli lennujaamast. Meil olid suured kohvrid ja veel ka väiksemad kotid. Vahetasime rongi vahepeal. Astusime teise rongi peale, kui Kris küsib, et kus mu õlakott on. Uksed sulgusid ja nägin, et mu kott seisis pingi peal. Ja meie sõitsime edasi. Hüppasime järgmises maha, mina olin paanikas. Vahemaa näis väike. Kris oli nõus tagasi jooksma ja seda ta tegigi, nii et mina paanitsesin ja ootasin ja lõpuks ta saabus minu kotiga. Oh seda õnnetunnet sel hetkel. Siis sõitsime igatahes veel edasi, saime pimedas mingi bussi peale ja jõudsime kolm tundi hiljem Tegelisse. Kell oli mingi 11 umbes. Õhtul siis. Ja meil polnud kusagil ööbida. Mina hakkasin närvi minema ja nii. Õnneks (küllap vist õnneks) leidis Kris, et D-terminal oli 24h avatud. Mingist teisest terminalist leidsime ka
ühe Poola tüdruku, kes meiega liitus, sest ka tema lend läks alles hommikul. Minul oli noh.. kohutavalt halb olla, ütleme nii. Viskasin endale mingid riided alla ja võtsin magamisasendi sisse. Põrandal, nagu te kõik arvata võite. Kris ja Poola tüdruk seal jaurasid veel. Tore oli see, et peale meie magasid selles terminalis ka kaks kodutut. Südantsoojendav, tõesti. Mina siis magasin, olin poolunes. Vahepeal saabus veel inimesi, ärkasin pidevalt üles. Millalgi öö jooksul ilmus välja ka üks Soome tüüp (rahvusvaheline seltskond, ohjaa) ja nemad seal siis kolmekesi rääkisid juttu ja naersid ja mina üritasin magada. Olukord kestis umbes 11 õhtul 9-ni hommikul. Päris kohutav. Minul oli jätkuvalt väga halb olla, Kris see-eest aga püsis positiivsena. Jõudsime lõpuks C-terminali, mis oli kuskil pärapõrgus, ootasime check-in'i ja lõpuks saime ka lennukile. Malta lennukis panime silmad umbes esimese viie minutiga kinni ja magasime. Vahepeal anti süüa, siis saime vist veidi veel magada ja lõpuks saabusime. Mu kohvril oli alt mingi tugijunn ühelt poolt ära tulnud, nii et kohver ei seisa enam eriti edukalt iseseisvalt püsti. Kris leidis meile ka takso, millega pidime oma elukoha üles otsima. Kohalik taksojuht, kogenud sõita, aga no jeeesuskristus, sõitmine oli hulll. Lihtsalt täiesti hull vend. Kihutas nagu loom. Aga
Haahaa
Kadestage nüüd, kuidas jaksate! jõudsime ühes tükis kohale, leidsime koha üles. Meid võttis vastu Emil, meie host, kes meid majutab. Panime õhemad riided kohe selga, sest nagu selgus, siis oli samal päeval siia räige kuumalaine jõudnud, nii et me ei julge siiani päevasel ajal välja minna. Lihtsalt kohutavalt palav on õues. Emil viis meid ka väikesele tripile ookeani äärde. Nägime kaks lahte ära ja käisime veidi ringi. Tema ujus ka. Aga siiski oli ja on kohutavalt palav. Emil läks tööle ja meie Krisiga trippisime üle mägiste tänavate koju tagasi. Arvasime, et teeks väikse uinaku. Minu uinak kestis väikeste vahedega küll 16 tundi, aga okei. Esimesest päevast peale olen mina olnud hirmul, paanikas jms. Koduigatsus ja hirm teadmatuse ja tundmatuse ees tõmbavad mu kõhu krampi ja mõtted on negatiivsed. Nii et olin juba esimesel päeval ja veidi päikese käes olnud, see hakkas vist pähe ja hirm koos sellega. Noh, kui vahepeal oma unest ärkasin, siis praegu tagasi mõeldes justkui sonisin. See oli päris hirmus. Eile hommikul oli koguigatsus massiivne. Minul, ikka minul. Kris on positiivsus ise, toetab mind nagu suudab ja loodab ainult parimat. Hea seegi, hea seegi. Eile tuli ikka väike nutulaks korraks ära ka hommikupoole. Süüa ei suuda ma eriti siiani, sest närvid
on läbi, ikka päris läbi. Sellest hirmust. Ma isegi ei tea täpselt, mida ma kardan. Enam-vähem tean ka, aga ma ei hakka seda siia nüüd kirja panema. Eile käisime päeval mingi kell Emiliga toidupoes, sööki hankimas. Ja pärast võtsime kahekesi tee Paceville'i ette. Seal pidi asuma hotell, mille restoranis me töötama pidime. Trippisime ja leidsime koha üles ka. See oli suletud, siis oli veidi aega avamiseni, pidime manageri ootama. Siis tsillisime niisama ringi. Lõpuks läksime kohale, tüüp ajas mingit jura ja ei tundunud, et asjad oleks nii, nagu algul kokku lepitud sai. Saatsime selle asja põhimõtteliselt pikalt. Minu tuju kadus taas. Vahepeal olin jõudnud juba rahuneda. Siis hakkasime sealtsamast tänava pealt ja igaltpoolt kohti otsima, kes töötajaid vajaks. No paljud ka vajasid, aga kogu see jama töölubadega ja millal, kui palju raha jne. Mind teeb see siiani ärevaks. Tulime koju, hiljem läksime uuesti välja, et tööd leida. Läksime ühte kohta uurima, mis Krisile silma jäi, aga päeval kinni oli. Fuego oli selle nimi. Seal võeti meid vastu, tädi oli väga asjalik. Rääkis meile põhimõtteliselt ära, kuidas asjad oleks ja nii. Täna peaks olema õhtul koolitus, saame asjast haisu ninna ja homme on kokteilikoolitus. Tulime koju, Emilil oli keegi külas, nii
Kodutee
Meie kodu on mäe otsas ja noh, see on ilmselge igapäevane sport. Emil on 8 kilo alla võtnud (kolme kuuga)! et pagesime oma tuppa. Vajusime üsna ruttu magama ka. Täna ärkasin mina selle peale, et tundsin jälle oma suurt hirmu. No juuudas küll, eile olin juba päris okei. Terve tänane hommik on jälle olnud selline ärev, et ma tunnen, et ei suuda süüa ja hirm on selle töövärgi pärast. Ma ei tea, kas ma üldse pean nii kaua vastu, kui ma hakkaks iga 15 päeva tagant palka saama. Kas ma peaks esimesed 15 päeva vastu. Mul on kohanemisraskused ühesõnaga. Siiralt loodan, et kõik see möödub, tõesti loodan, sest ma ei taha tunda seda raskust ja hirmu, ei taha. Loodetavasti on tööl kõik okei ja ma kohanen ja siis saabki kõik korda. Ma siiralt loodan seda. Krisist on mul kahju just sellepärast, et ta lootis saada vinge reisikaaslase, aga sai paanitseva junni. Aga ma lihtsalt ei suuda seda endas alla suruda. Kuigi annan endast parima, tõesti annan. Ja ma loodan, et see muutub. Jaajaajaa. Ma loodan, et rahadega tuleme ka toime, sest see on keeruline, kui ei tea, millal me palka saame ja nii. Msnis on hästi raske rääkida teistega. Täna oli juba lihtsam, aga eile ma ei suutnud, üleeile ka mitte. Liiga raske, valus ja raske. Aga kui täna sain
Te peaksite veel nägema..
...mis vaade meil rõdult on..!! juba hakkama, siis see on ka edasiminek. Jep. Täna hommikul käisid Kris ja Emil ka puu- ja juurvilju ostmas. Siin käib selleks mingi kohalik auto. Ma pole jällegi suutnud eriti süüa, mis on halb, sest selles kuumuses on igasugust energiat väga vaja ja mittesöömine pole üldse minulik. Nii et tuleb end kätte võtta. Füüsiliselt ja emotsionaalselt. Kusjuures, juba selle pika asja kirjutamisest on veidi abi, sest.. justkui julgem tunne tekib. Et minimaalnegi osa mu mõtteist on minust väljaspool. Ma loodan igatahes praegu seda, et Kris kannatab mu tujud ära ja mina saan neist üle. Väga loodan. Kõik ütlevad, et asi vajab kohanemist. Ma tean ja usun seda, aga praegu on see igatahes raske. Raisk. Minust ikka seiklejat ei saa! Ja ausalt öeldes.. enam ei taha ka. Praegu on jätkuvalt see tunne, et kodus on ikka kõige parem. Aga eks ma uurin seda maailma siis ka veidi. Over and out! Vähemalt praegu.
Üritan olla.
Liis
Advertisement
Tot: 0.106s; Tpl: 0.013s; cc: 9; qc: 56; dbt: 0.0635s; 1; m:domysql w:travelblog (10.17.0.13); sld: 1;
; mem: 1.2mb
Kaarel
non-member comment
Liis, tegu pole ookeaniga:D see on vahemeri:D:D aga kama kaks sellega. Pidage vastu seal! Huvitav oli lugeda, muidu:P