Advertisement
Published: June 27th 2008
Edit Blog Post
Päevad EI OLE vennad ja ööd ammugi mitte! Plaanid lõppevad halvasti ja spontaansus näitab end aina paremast küljest.
Üleeile oli minu vabale päevale järgnev päev ehk siis ärkasin pool3, et kell 4 vaevaliselt voodisse tagasi loivata. Enne tööd oli vaja ellu ärgata. Siis läksimegi jälle nagu tavaliselt tööle. Mina olin üksi terrassil, kus oli ikka päris igav, sest väga rahulik oli ja Kris oli välibaaris kaks tunnikest ja siis sai lahti. Aa, see oli see hollandlaste viimane õhtu ka. Siis Kris tsillis veel hollandlasega, kuni mina pead vastu letti tagusin, sest no jube igav oli ikka. Tulime koju jälle mingi poole5 paiku ja see värk on ka, et iga kord lähme peale tööd Champist läbi. See on üks saiakeseputka moodi asi. No mõtleme küll, et me ei tohi sinna minna, lihtsalt ei tohi, sest kamoon, sööme iga öö mingit rasva sisse. Päris ebatervislikud vennad. Igatahes mõtlesime siis jälle, et no sinna küll ei lähe, aga haah. Noo ja siis tulime koju.
Eile ajasime isegi 12-1 ajal kargu alla, mis on meie kohta päris hästi. Aga siis passisime ikkagi mitu tundi, sest plaan oli Emili ja tema sugulase Elina ja selle boiifrenndiga Golden Baysse minna. No oolrait. Emil keevitas siin oma mingit
rõvedat jogurtit keeta ja siis me passisime. Lõpuks hakkasime minema ka. Mäest alla Spinola Bay juurde ja sealt bussi peale. Umbes 30 minutit sõitu. Saime Malta maastikku ja linnaümbrust ka uurida ja 30 minutiga jõudsime vist St. Juliansist päris kaugele, sest Malta on tõeliselt väike. Igatahes jõudsime Golden Bay juurde. Ja kui me seda nägime siis oli lihtsalt Ooooooooohhhhmaaaaaaiiiikaaaaad, sest see oli alles rand. Ütleme nii, et Stroomi rand ei ole pärast seda just väga kutsuv. Mõtted olid küll sellised, et me oleme surnud ja paradiisi läinud, sest see oli lihtsalt ülitsill. Heitsime kohe riided seljast ja tormasime vette. Tulime välja ja soetasime Krisiga endale ka ühe õlle ja jäätise ja no nautisime elu noh! Aii, see oli hea. Olime niisama seal rannas ja ma olin rätiku peal pikali ja mingi hetk tuli uni peale. Kogemata jäin magama vist. Õnneks oli kell umbes 5 ja rohkem, nii et päikesepistet/-põletust ei saanud. Ärkasin üles ja siis oli plaan süüa. Seal oli rannabaar, mis kella kuuest muutus restoraniks. Võtsimegi seal mingid värgidsärgid, olime kurguni täis, jäime viimasest bussist maha ja leidsime lõpuks takso, millega koju tulla. Väsimus oli päris suur, aga ammusest ajast oli kindel plaaaan, et lähme välja, sest meil oli Krisiga mõlemal esimest korda õhtu vaba töölt. Kuigi me elame paar päeva siin korteris seitsmekesi, siis väljaminejatest jäid sõelale ainult mina, Kris ja Emil. Kris räägib edasi! ..
Niisiis. Seltskond oli ikka mõnna küll. Emil viskas peorüü selga ja oligi minek. Iga päev kui me tööle läheme, siis möödume sajast erinevast klubist. Üheski neis me polnud varem sees käinud, niiet nüüd oli plaan see teoks teha. Kõigepealt läksime Fuegosse warmupile, siis tahtis Emil minna Havanasse. Seal oli ikka täitsa nõme rahvas koos. Mingid noored ilased mehed. Ja geelised! Ja näljased! Suht rõve igatahes. DJ oli ka muna - mingi vana mees, tundus venelane ja umbes 45 aastane. Kohtusime Milliga ja tema sõpradega. Loomulikult rippus meiega kaasas ka peomeeleolus Emil. Milliga me saime tuttavaks juba üle-üleeile. Eriti lõbus polnud, sest Emil oli kahtlane ja tegi mingeid nõmedaid hööritamisliigutusi. Milli sai ka aru, et meil Emili pärast eriti lõbus pole ja siis üritas teda eemaldada ja tantsima viia, aga seda lõbu ei jätkunud kauaks. Natuke tuli vahepeal isegi tantsutuju, Liis lõi tutvusi mingi mustanahalise nillariga. Tantsisime natuke ja loomulikult kargas jälle Emiiil nurga tagant kuskilt välja "HAAAAAAAAAAAAAAAAII"!! Põgenesime veel natuke ta eest, aga ta on ilmselt mingid detektorid meile külge kleepinud, niiet ta leidis meid koguaeg üles. Käisime vaatasime teised kohad ka ära, rahvas oli igal pool nii supernõme, et süda läks pahaks. Mõttetud geelivennad. Milli ja Emiliga oli üks väike vahejuhtum ja siis nende teed läksid lahku ja E lõbustas meid jälle oma vahva tantsuga. Jee! Igatahes siis ta küsis, kas tahame äkki omaette minna veel kuhugile. Me ütlesime okei ja siis läksidki meie teed lahku, ta astus kodupoole. Me põrkusime Milliga, ta ütles, et see mees kelle juures me elame on ikka ahvide suguvõsast ja me peaks uut kohta otsima. Ta arvas, et tema korter meile sobiks, aga see on nats liiga kallis. Ta lubas otsida odavamat, aga ma arvan, et see tehing jääb katki, sest vaevalt kuskilt nii odavat kohta leiame. Emil ju lasi meie rendi ka 65 eurole nädalas. Igatahes, rääkisime Milliga Burger Kingi ees ja nägime kuidas Emil TAGASI TULI! KUI TORE! Ta läks Havana poole ja me otsustasime, et lähme teeme õhtule rahuliku lõpu Fuegos. Seal õnneks on seltskond veits normaalsem. Rahvas on vanem ja mingeid haigeid noori geelipeasid ei ole. Steve andis meile tasuta kokat ja siis me seal mõtlesime seal oma elu üle järgi. Nägime sealt võrede vahelt, kuidas Emil piilub, et mis me teeme. No võta püss ja kõmmuta lihtsalt! Õnneks tuli Milli ka sinna meiega rääkima ja Emil lendles kodupoole. Me veel rääkisime seal juttu ja vaikselt hakkasime ka kodupoole jalutama. Loomulikult oli tee peal kohustuslik pitsapeatus. Haiglane on koju minna, sest mingi sada söögikohta jäävad tee peale, igal pool on söök nii hea! Ei saa ju mitte osta rasvast pitsatükki. Kui ma ükskord siit tagasi tulen, siis peab eralennuki tellima, sest tavalisse ma lihtsalt enam ei mahu. Jõudsime koju ja Emil muidugi oli üleval. Ta magab suures toas praegu, sest meil siin ülerahvastatus. Ta koguaeg vingub ka selle üle, kuidas ta voodi on ikka nii kõva ja nii halb on tal seal magada. Vaeseke! Igatahes siis ta öösel tuli ja rääkis, kuidas me teda ikka nii solvasime sellega, et lubasime tal koju minna ja ma ei tea mida ta veel jahus. Lõpuks me saime ta nii kaugele, et ta isegi mõistis, et meil oli ka nõme õhtu ja läksime siis paaritunnise vestluse lõppedes magama. Ta üldiselt arvab, et meie planeet töötab nii nagu ta töötab ainult tänu sellele, et tema siin eksisteerib. Tal puudub igasugune enesekriitika, mis on kohati väga vajalik. Tal on kõvad põhimõtted, aga vahel läheb käitub ise ka nendele vastu. Praegu ka Emil räpib siin minu kõrval, miksib oma napakat muusikat. Tal on õhtul esinemine kuskil firmapeol. Ise on üliuhke selle üle. Ta üldiselt arvab, et kõik teised DJ'd on nii masendavad, et nad tuleks hunnikusse visata ja põlema pista. Siis ta saaks üksinda rahvast hullutada oma suurepärase andega. Tal on mingid kõned välja mõeldud neile, kes siia talle külla tulevad. Et oma egolatti jälle kõrgemale upitada. Meile ta pidas oma jutud maha ja näitas kõiki oma videosid ja saavutusi. Siis tulid nüüd Belgia tüdrukud ja jälle oli sama jutt lahti ja samad videod. Küll ikka jõuab vändata. Ta on selline ka, et kui teised ei kiida (või kiidavad liiga vähe), siis kiidab end ise. Sellega ei tohiks ainult liiale minna. Tema seda piiri ei tunne.
Põhimõtteliselt me nüüd Liisiga põgeneme poodi, et osta omale veits süüa ja jätame Emili siia üksinda oma muusika üle rõõmu tundma.
Täna on tööpäev ja see on tore, sest tööl on ikka mõnus. Daniel, meie töökaaslane, pakkus meile oma korterit kui asi väga niruks läheb. Ta on tore ja ma arvan, et see on võib-olla isegi varuvariant, juhuks kui Emil tõeliseks hullumaja kandidaadiks osutub.
Eile laadisime ka uusi pilte.
PS! TAEVAS ON PILVED!!!
Tsauka plauka,
L ja K
Advertisement
Tot: 0.082s; Tpl: 0.011s; cc: 5; qc: 51; dbt: 0.0599s; 1; m:domysql w:travelblog (10.17.0.13); sld: 4;
; mem: 1.1mb