Ma ei suuda end sundida VIIMANE NÄDAL kirjutama.

---

13.august, kolmapäev!
Jajah, kuidas see oligi, et plaan oli rahulikult normaalsel ajal koju kulgeda ja mitte midagi erilist teha. Noh, saimegi autokesega siis 11 ajal siit Melliehast minema ja vurasime Paceville'i. Tuju nagu eriti polnud ja nii. Midagi seal mölutasime algul, mul oli nagu vaja Fuegosse minna ja poisid läksid kuhugi mujale. Ütlesime, et muidugi saame seal mujal varsti kokku. Hahah, mis te arvate, kas me saime terve öö jooksul Fuegost kaugemale kui üle tee Nerosse? Lonkisime sinna ja pidime kõigile siis ükshaaval igas baaris tsau ütlema jne. Mul oli see blabla jutuajamine vaja korda ajada, aga enne oli vaja julgust koguda. Z oli new baris esimesed tunnid tööl ja siis nad seal Francine'ga pläkutasid. Tegime nendega väheke pilti ja väheke nalja ja väikse hoovõtu eelolevaks ööks. Tegin oma ringkäigu kööki, ajasin asjad korda ja olime valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Ülevaade ööst tuleb teatavatel põhjustel üsna lühike. No kõigi eelduste kohaselt alustasime oma rrrrahulikku (rär!) õhtut terrassil, kus tegime taas tutvust oma viimase aja lemmiku, Aftershockiga. Tutvusime jah.. natuke. Õhtu edenedes viis tee tantsupõrandale, kus üsna meeldivalt aega veetsime. Jõudsime ka taas lava vallutada (seal saab nimelt tantsida), aga siis juhtus see asi, et sinna ujusid ka mingid võimalik-et-hispaania pihvid, kelle pepukesed hakkasid nii suuri ringe tegema, et meie kukkusime mingi nipiga 90kraadise nurga alt lavalt maha. Selles suhtes, et üsna huvitav juhus oli. Kukkusime kuidagi nii, et jäime püsti, aga jälgi lahingust võib meie kehadel siiani kaeda. Minul on puusal üks imeliselt suur sinine lärakas ja Krisi käel on väike märgike võimalikust koduvägivallast. Aeg möödus taaskord suurel kiirusel ning ühel hetkel tulid kuskilt poisid, kes ütlesid, et davai, poidjom damoi, aga meil olid tuurid peal juba, nii et saatsime nad kuidagiviisi pikalt. See toimus nii kolme paiku öösel. Muidugi polnud meil muud transpordivõimalust, nii et väljavaated olid ilusad. Aga ei, meil läks pidu edasi. Vahepeal oli sedaviisi ka, et tegime väikseid Nerokülastusi, aga sellega on juba üks teine lugu, haha. Emotsioonid kütsid end ka nii üle keskmise, et ühel hetkel juhtus säherdune lugu, mida tegelikult pole üldse vägavägavägaaa ammu toimunud. Meil oli Krisiga vist tüli. Kui seda saab nii nimetada. Pigem valestimõistmine. Igatahes kulmineerus see sellega, et olime Fuego ees ja löristasime mõlemad räigelt nutta, avastasime, et meil ei saagi sellist asja nagu tüli olla, sest me oleme lihtsalt beyond that shit ja lõpuks kallistasime, naersime ja läksime baari tagasi, kus vaatasime õndsate nägudega oma armastatud kohta. Viimasel ajal enne seda tuli politsei ikka kell 4 ja ütles, et prrazdnik konetz, aga tol hommikul jätkus lahing kella kuueni hommikul, kus viimastele hispaanlastele veel öeldi, et iru sa casa, bajasus (hispaania keelega on hästi). Transporti polnud meil jätkuvalt, nii et asi läks ikka esimese bussi peale välja. Krisi, Danieli ja Isabelle'ga venisime bussile ja siis kojuuu magama.
14.august, neljapäev!
Taaskord üks meie põnevamaid päevi ehk veetsime suurepäraselt aega kodus magades. Vegetatsioon toimus ka ärgates, kuni ühel hetkel pidin teoks tegema suure lubaduse ja Danieliga Bugibbas kohtuma. Ta võttis õhtu vabaks (kuigi Francine ei lubanud), nii et järgmisel päeval oli Fuego kaoseolukorras. Sain natuke Bugibbat näha, tegime natuke nalja ja kella ühe paiku öösel laekus ka Kris, kes oli oma tagumendi kõigepealt Mellieha Fuegosse vedanud ja siis viskas Dave ta Bugibbasse. Meeleolu oli selline kuidas kellelgi. Kuna Bugibba ja Qawra on täiesti kõrvuti, siis pidime teoks tegema plaani ka Qawra Fuego üle vaadata, et kõik kolm oleks ikka nähtud. Kuna D oli omavoliliselt endale vaba päeva lubanud ja ta varem Qawras töötas, siis ei tahtnud ta seal oma nägu näidata, aga saatis meid sinnani ja läks siis koju. Laekusime ja noh.. mitte just päris minu tassike teed, aga samas neile meeldib, kes seal töötavad. St Julians on ikka meie teema, seal on tõeline elu. Luurasime veits seal, üritasime tõrjuda mingit perverti, kes väga Krisiga tutvuda tahtis ja üritasime Markile mitte silma alla sattuda. Siis tekkis muidugi ka see väike mõtteke, et kuidas nüüd koju peaks saama siis. Oli mingi ulmeline võimalus, et Gianni peaks ju Qawrast Melliehasse Wellingtoni järgi sõitma, aga lõpuks pika istumise ja passimise järel selgus, et see oli juba ammu toimunud ja Gianni oli kuskil teises Malta otsas. Lõime käega ja nõustusime mingi taksovõimalusega. Turva võttis kohe telefoni välja ja piupau leidis mingi venna, kes meid 20 euri eest koju tõi. Vajusime õndsasse unne umbes kell 4.
15.august, reede!
Ilus hommik algas üsna vara ja sellega, et ma olin omadega ikka päris haige. Juba pühapäeval pani konditsioneer töö juures mulle laksu ära ja sellest alates lumepall veeres ja veeres. Reedel ärgates saingi aru, et nonii, nüüd on vsjoo. Aga üldiselt ma otsustasin seda võimalikult palju ignoreerida, sest aeg ei ole raiskamiseks (välja arvatud need korrad, kui me kodus täiesti lihtsalt mitttte midagi ei tee, aga see on juba teine asi). Läksime üles Melliehasse, võimalik, et Stop Innis oli kohvipeatus. Lollid nagu oleme läksime ka apteeki otsima ja kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt me ikka liiga vara ei ärganud, sest apteegi lahtioleku lootused hajusid. Käisime poes, ostsime kaks kotitäit mõttetut toitu ja võtsime ette tee kuhugile. Ega me täpselt ei teadnud, et kuhu minek, aga sõitsime. Sadama poole. Sadama juures oligi lõpp-peatus, Gozo ja Comino praamide sadama juures. Trippisime mööda kivijurakaid mere äärde ja tegime romantikat küüslauguvõi, saia, jogurti, muidugi Kinnie ja muu juraga. Kõht ääreni täis, palju vaatepilte tehtud, võtsime kodutee ette, sest mu tervislik seisund nõudis und. Halb kokkusattumus oli see, et reede oli ka nimelt meie viimane tööpäev, nii et mul oli vaja inimeseks saada. Kena tunnikese sain vist und, kui oli vaja tegusid tegema hakata. Ärkamine oli veel vaevalisem kui varem, sest no palavik küttis ära vist, aga otsustasin, et tuleb romantiline õhtu aspiriini või muude sarnase toimeainega tabletikeste seltsis. Panin rõõmsalt kohe ühe pärast ärkamist sisse. Pesemine ja toit, jooooks bussile, mida muidugi ei tulnud. Ootasime tunnikese, st üheksani, ma pidin shallala muidugi pool10 tööl olema ja see buss, mis tuli tegi kõige suurema võimaliku ringi üldse ka. Pool11 jõudsime St Juliansi, kui enne seda olin 10-15 minutit bussis nonstop köhinud. Selline tunne, et no tore, siia ma nüüd jään. Offisis olid kohe Francine ja Z ees, esimene küsis ka, et mis kell ma alustama peaksin. See veel puudus. Olin räigelt vihane, vandusin natuke aega Malta busside kallal ja ütlesin, et olen haige nagu junn. Nad ei võtnud vaevaks isegi bussiasja suureks ajada, thank god. Turps vetsu, meik ja riietevahetus ja küte Gazebosse, kus kaaslasteks olid Andrea ja Isabelle ehk kaks Malta plikkkksi, oh rõõm. Enne olin offisis veel kena 500se paracetamoli sisse pannud, nii et meeleolu tõus oli märgatav. Esimeseks kaks tunnikest olingi keskmisel laksu all ja ka järgmised kaks tundi liikusin aegluubis ja ei viitsinud isegi klientide peale närvi minna. Vahepeal tuli Kris pausile, tal hakkas paha seal või midagi, nii et võttis veits rahulikumalt. Tagasi minnes oli jälle kõik nunnu. Aeg lendas tegelikult. Neljast tuli Francine ja küsis, kuidas on, et kas saan edasi panna. Ütlesin, et ega ma just lilleke ei ole, nii et sain loa lõpetada. Ja kusjuures, siis sain nagu elu sisse või midagi. Käisin veel ringi ja tegin Krisist, Anastasiast ja Jordanist mainis pilte ja olin niisama tsill. Viimane õhtu Fuegos töötada, tundus sürr. Muidugi sain seal oma kolm tundi tühja panna, sest Krisi stock tuli viimasena ja kütsime suht 7-8ni seda kappidesse laduda. Traditsioon selline, et kui ta mainis viimane on ja ma varem lõpetan, siis kell 7 oleme koos mainis, baar on tühi ja laome stocki, tuleb hull Joey ja saame tasuta pitsat. Nii on. Ei.. nii oli.. Oeh. Igatahes jah, lõpuks viis tee bussile ja kodus oli plaan magada, et tervist ostma ei peaks.
16.august, laupäev!
Kuna reedel/laupäeval oli jälle esimese bussi laks siis kogu päeva mahamagamine oli nagu asjade loomulik käik. Ärkasime keskmiselt kell 16, ma ütleks. Siis venisime ja võimalik, et tegime süüa (makarone arvatavsti, sest see on nagu põhisöök meil siin). Kell 20 tuli järsku mõte, et no RAISK, täna on ju laupäev, meil on ainult loetud tunnid veel saarekesel viibida. Kütsime siis turbo-boosti peale ja pesime-valmisime piisavalt normaalsel ajal, et veel mõne bussiga linnapoole veereda. Seda me ka tegime. Bussisõidud on siin alati nii pikad, et tiksud oma pleieri otsas ja mõtled üksinda. Pole siis ime, et tuju kuidagi nullilähedale hakkab langema. Aga meie kaassõitjad selles osas küll nõustuda ei saanud! Nimelt oli laupäev partybus'i päev. Mõmisesime Liisuga vaikselt bussis oma muusika otsas ja järsku tuli peale kari hispaanlasi. No toredus missugune! Ja nagu nende rahvusele kombekohane tuli ka möla-karjumist-lolli irvitamist rohkem kui küllaga. Me vaatasime ainult mürgiste pilkudega tahapingi poole ja saatsime mõttes veel mürgisemaid eestikeelseid solvanguid. Bussijuhti miskipärast see lärm üldse ei häirinud ja ta vist tundis omaenda nooruse ära - pani järsku raadio täie häälega mängima mingit tümmi ja terve buss siis karjus ja huilgas suurest rõõmust. Me ei teadnud ka, kas nutta või naerda selle lolluse üle. Viimaks peale diskomuusika paremiku läbikuulamist jõudsime Paceville'i ja bussijuht sõitis signaal peal läbi linna, tuututas ja kõik hispaania rahvas sees karjus ja plaksutas. Vot nii noh, selline see bussivärk siin on. Linnas kütsime siis Fuegosse ja lasime heal maitsta. Mõtlesime, et proovime mõningaid asju, mida varem ainult serveerinud olime ja uuelt tšehhi pihvilt (mäleta nüüd siin kõigi nimesid, eks) saime kergelt ka soodukat. Üleval terrassil tutvusime vene neiudega, kelledega väikesed na zdaroovjed ära tulid. Nad olid päris toredad. Üleval baari ääres seisis ka härra Nidal. Ta on siin Fuegos igapäevane külaline, selline vanem mees, kergelt kiilanev ja paar juuksekarvakest sinna kiilaneva koha peale kammitud. Numm 😊 Temaga siis ajasime väikesed jutud maha - algul oli ilus, aga siis sai siiber. Õnneks tuli Brent, kellega ma eelmine päev stocki tehes tutvusin ja juttu ajasin. Ta tuli just Afganistaanist sõjast, oli seal 15 kuud. Istusime siis veits temaga ja pääsesin Nidali maailmavaadete jutust. Liis piinles edasi. Läksime alla baari ja tegime väiksed tantsulkad, Nidal muidugi kambas. Toimusid ka köögidraamad ja väikene kukkumine tantsupõranda astmel, aga noh.. kes seda täpselt teab. Öö jooksul jõudsime ka lausa Fuegost kaugemale ehk Paceville'i trepil asuvasse krepikohta, kus Kris mingi tüübiga Dubaisr juttu puhus ja mina samal ajal suure hooga saksa osse igasugu imelistesse kohtadesse saatsin eesti keeles. Nimelt oli mul kohutavalt vaja neist enne süüa saada ja nad olid igatpidi liiga ülbed, et neile mitte midagi öelda. See tehtud, siis sattusime Native's kokku meie lemmikturvamees Tomiga, kes töötabki nüüd seal. Tal oli ühe teise Fuego turvaga mingi kamm ja siis pani ameti maha. Vähemasti meie asutuses. Hiljem läks Fuegos pidu edasi ja ujus välja ka Deiviboi, huhhhuu. Sai veel väheke nalja tehtud baarileti ääres - nagu ikka, nagu ikka. Ja ouuuu, õhtu põhikoht oli see, et meie lemmik Z(orro) oli vist heas tujus ja meil nostalgia laes ja ta lasi meid leti taha mõneks minutiks ja saime mainis lihtsalt karrrjuda ja paari klienti teenindada ja see oli niiiii lahe. Energia voolas ja nostalgia lihtsalt oli laes. Staasjaga lasime veel viimse tantsulka kah. Juhtus veel palju põnevat, aga tehnilistel põhjustel ajus ei saa kõigest siin nüüd pajatada. ...


UPSSS! Me peaks nii umbes poole tunni pärast lennujaamas olema. Magasime viimati.. eee, ma ei tea. Sest tulime nimelt otse oma viimaselt prallelt St. Juliansist. Oli taas Fuego ja meie armsad töökaaslased ja kliendid ja meie baarid ja meie joogid ja meie hetked(!!!). Öö ilusaim hetk oli see, kui saime laval meeeeletult oma loo (jaa, meil on oma lugu. juba aastast 2003) järgi tantsides kuskilt kaugustes näha eurospordi pealt Kanteri tänast kullavõitu. Me lihtsalt karjusime (jälle!). Sest ilus on olla eestlane ja me oleme selle üle uhked, aga samas on ilus olla siin Maltal ja need kaks kokku viia - võimas! Pralle lõpes sellega, et Dave pidi meid koju sõidutama, aga minul oli vaja Danieliga hüvasti jätta. Juba Fuegost lahkudes läks raskeks. Kõigiga hüvastijätt, kohaga hüvastijätt. Sellised mälestused! Ja Danieliga hüvastijätt.. autosõidutäis pisaraid ja pärast seda hunnik tühjust. Aga nüüd on kiire ja see on lihtsalt kiire kõrvalepõige blogipostitusest. Lihtsalt ütlemaks, et see siin jääb pooleli, aga me lõpetame selle. Lõpetame oma elu kõige suuuuuurema ja pareeeema seiklusloo jutustamise. Reaalsem ja kõige sürreaalsem seiklus üldse. Aga jätkame, kui aega saame! Seniks aga jääb Daveole viimane sõna!


Needing to sleep clouds your judgement, but the sense that something beautiful and something horrible in parting is prevalent. Today was a good day, like others.. shared great view and some quiet moments. Writing here, stealing internet, the sense that something has gone missing cant be taken away, but whats there and the memory of it stays, alive, well and to be cherished. Past few days have been full of moments.. small or bigger memories. Overall, Liis is a twat, and so is Kristi, but more loveable twats will be hard to find. Now, as I come to my senses I realise I should stop talking rubbish, and eat something and sleep. And try to look to the future. PS I had no idea what to write, so excuse the load of bollocks. Peace!

---

Comments

[Jan]

Nüüd kus see pahatõotav "VIIMANE NÄDAL" kirjutatud... nii palju kui ma olen kuulnud, siis tagasi kodumaal hakkamasaamine on tihti raskeks osutunud, nii et... minupoolne poolehoid, kui teiegi puhul see tõsi on. Tallinnaga on see lugu, et siin tuleb otsida põhjuseid, miks siin olla jne... aga kui otsida, siis enamasti leitakse ka :)