Advertisement
Published: August 13th 2008
Pühapäev. (hakkasin muide Sunday kirjutama) Ärkasimegi kell 12, kuigi olin 5 tundi maganud. Õnneks on kodune olukord selline, et süüa pole, nii et sellele ei saanud aega raisata. Pesime, panime asjad kokku ja minek. Istusime korraks ühes teeäärses kohvikus, võtsime väikse kohvi, liikusime veel natuke edasi, külastasime üht suveniiripoodi. No tee oli igatahes pikk, sest käisime veel ühes poes küpsist ja croissanti ostmas ja peatusime Fuego kõrval, et jäätist osta. Lõpuks jõudsime bussipeatusesse ka ja kunagi saime ka bussile. Aaei, aitab naljast, Krisi kord on kirjutada. Mina kütsin vahepeal siin pooleks end. Liis läks oma räpast keha loputama, rärr. Igatahes oli plaan minna Marsaxlocki ja uurida sealset elu. Bussiga kütsime Vallettasse ja sealt järgmise bussiga Marsaxlocki (seda hääldatakse Marsašlok muideks). See oli suht väike ja vaikne koht. Kalastusküla ja see on oma luzzude poolest kuulus. Need on värvilised kalapaadid ja seal külas on tohhuijaa kalamehi, kes viitsivad oma paate võõbata tuhandet eri värvi. Pilte on meil neist kah (paatidest). Võtsime siis jäätised pihku ja ostsime vett kah. Leidsime palju kalarestorane, kus olid iseenesestmõistetavalt meile ülejõukäivad hinnad. Kiikusime mingil lastemänguväljakul ja siis mõtlesime, et nüüd vaataks ja avastaks rannarõõme. Rand oli aga kusagil imelikus kohas ja sinna tuli mööda suurt autoteed kõndida.
Marsaxlokk
Need on luzzudAutosid seal küll väga ei sõitnud ja seega vahetasime seal keset teed ka oma päevitusriidekesed ära. Rannas aga väga rõõmustav olukord ei valitsenud. Vesi oli pasane ja mingid vanad mutid solberdasid seal ringi. Ja väga lähedal oli suured laevad kah (SUURED!), noh umbes paarkümmend meetrit eemal, sest seal on mingi suur sadam. Igatahes biitš piirdus vee vaatamisega. Läksime tagasi ja leidsime ka ühe liivase rannariba, aga see oli samuti keskmiselt räpane ja väikesed seebised (?) lapsed jooksid ringi. Polnud väga kutsuv ja siis jalutasime ringi, ostsime veel „jäätist”. Kuid seekord ei olnud tegu mitte tavalise jäätise, vaid topsi pandud jääga. Ja see osutus väga keeruliseks eineks, sest „jäätis” ei tahtnud sealt kuidagi välja tulla. Kraapisime mingite pulkadega ja lõpuks lihtsalt rebisime oma topsid katki ja lasime keelel käia :D Asi läks väga kleepuvaks, tilkuvaks ja ilaseks niiet pidasime parimaks valikuks peatust kiriku ees. Järasime seal siis oma jääd ja päris palju nalja sai. Mingi mees jäi põõsasse kinni meie ees. Viimaks leidsime koha, kus käed ära pesta ja hakkasime liikuma kodupoole. Vallettasse ja sealt jälle bussiga kotsa. Vallettast soetasime odava, kohaliku ja rõvedalt magusa veini ning kaks pakki krõpse! Siin muideks on maitsvad krõpsud! Kanamaitselised, sidruni ja tüümianiga! Väga head!
Liis jäi bussis magama ja lõi korduvalt oma kivikõva kolpa vastu aknaklaasi. Kodus lasi ta aga edasi ja ma kütsin makarone juustu ja sibulaga, vaatasin mingit filmi ja tiksusin selle rõveda veini kõrval. Siis tulid poiskad koju ja Liis ärkas ka üles. Sõime veits ja pesime ning asusime teele Fuego poole. Esialgne plaan oli minna mõneks tunniks, kasutada free sangria tokeneid ja teha pärast väike svimmen. Kebabikohast võtsime tokeneid veel juurde. Tööl oli Becky ja Gail muidugi lasi DJ Wellingtoniga jälle puldis viskit-viskit-viskit. Me tiksusime oma sangriadega ja Becky pidi seda korduvalt tuubi juurde meisterdama. Asi kiskus lõbusaks ja tantsuseks. Õnneks lõpetas DJ oma napakate salsalugude mängimise ja tuli ka korralikku muusikat. Vihtusime seal siis tantsu ja Becky kui hea inimene andis meile vaikselt leti tagant ka muud keelekastet lisaks sellele kuradima sangriale, mida ma vist enam kunagi näha ei taha. Meiega kambas oli veel Mehhikost pärit Maria, kes hoolsasti meie prantslastest toakaaslasi noolis. Need aga ju mõlemad õnnelikult „abielus”. Fuego pandi kinni ja meie pöördusime svimmeni poole. Vesi oli haiglaselt soe ja siis aerutasime seal tükk aega ringi ja Maria (kes on Fuego hostess) ujus poolpaljalt,ölp sest tal oli mingisugune kleit seljas mille all eriti midagi polnud. Vaesed poiskad
Vaade
Marsaxlokki kalasadam siis palusid meid Liisiga, et me neile reaalsusetaju elus hoiaks ning kriitilisel hetkel „cucumbers” ütleks. See ka mõjus ja seekord frenchied vägistatud ei saanud. Varsti tüdinesime suurest solberdamisest ja hakkasime kõik märgade ja tilkuvatena kodupoole kõndima. Kuna Maria pesitseb meie kõrvalmajas, siis oli kodutee ühine.
Esmaspäev. Kuna olime hommikul enne magamaminekut kasutanud teatavaid nippe, siis polnud keskpäeval ärkamine kuigi valulik. Isegi pikalt venida ei viitsinud, kütsime otse randa Krisiga. Minu südant pigistas kohusetunne, nii et olin sunnitud ka Mariale eelmisel õhtul antud lubaduse tõttu meie trajektoorist teatama. Kuigi pärast seda ööd eriti ei kiskunud enam temaga aega veetma, olime tema käitumisest keskmiselt shokeeritud. Lesisime siis kivisel pinnal, nautisime oma veidi väsinud olekus ülikuuma päikest ja oeh, ta saabuski. Tegelikult ei olnud suurt midagi hullu, ta on tore küll, kui talle mitte kraade sisaldavaid jooke pakkuda, aga eelmise öö mälestus ei tahtnud just lahkuda. Mingi aeg helistas ka kõigi väikeste tüdrukute lemmik Dave, kes oli eelmisel päeval Sitsiiliast tagasi tulnud ja nüüd uuris meie tegemiste kohta. Ütlesime, et me pole Fuegost kaugel ja pärast seda, kui olime jõudnud väheke vees solberdada, vantsis ka tema kohale. Kuna meil Krisiga oli tööpäev ja unetunde ei olnud hommikul just palju tiksunud, siis palusime Deivikeselt
küüti ja tulime koju magama. Kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis oli see õhtu, kui ärkasime umbes 15 minutit enne kaheksat ja umbes kell kaheksa peaks meie buss minema. Oli vaja ka nimelt tööle saada. Me pole vist oma tagumikke varem nii kiiresti liigutanud, aga umbes 20 minutiga olime pestud ja kustud (mitte eriti kammitud) ja jooooksime Mellieha mäest alla. Eikusagilt (ehk ühest majast) oli just väljumas jällegi (üllatus-üllatus) Dave, kes pakkus, et viib meid vähemasti mäest üles, sealt pidavat rohkem busse minema. No meil oli tol hetkel täiesti savi, et kust, aga peaasi, et bussile. Sõitsime üles ja väljusime peatuses, kus peale meie oli veel üks kurb tüüp, kes väitis, et ei mingeid busse enam. Ainus mõte siis oli, et misssmõtttes, aga helistasime Shawnile, sest jaa, tema ja busside hingeelu on seoses. Shawn ütles, et mingid bussid peaksid kindlasti veel liikumas olema, aga siis katkes meie side välismaailmaga, sest meie Malta numbri krediit oli jälle otsas. Tuleb tõdeda, et meil veab nii mõnigi kord, sest isegi tuli mingi bussike, mis meid St.Juliansi viis. Hiljaks jäime ikkagi, nagu tavaliselt. Mõtlesin, et ah, mis seal ikka, nagunii olen Gazebos ja keegi on seal alati veel. Graafikut uurides tabas mind
välk selgest taevast, sest pidin terrassil töötama ja esmaspäeviti on EF’i peod, kus on palju tasuta jooke ja vähe allesjäävaid närvirakke. Selleks ajaks ei olnud olemine ka enam nii roosiline ja ilus, nii et minu jaoks oli terve öö keskmiselt piinarikas. Töötasin veel koos Gianniga, kes ei kuulu just eriti lemmiktöökaaslaste nimekirja. Kris oli kõigi eelduste kohaselt main bar, sest seal on ta terve nädala kütnud. Midagi muud vist ei meenugi. Arvatavasti passisime varajaste hommikutundideni Fuegos ja ootasime oma esimest bussikest. Närisime pitsat, jõime kaputsiiinot ja tiksusime unesegase kvaliteethuumori saatel.
Teisipäeval magasime oma tööväsimuse välja ja siis ajasime ennast koos poiskadega toast välja. Läksime üles Mellieha villagesse toidupoodi. Ostsime hunnikute viisi sööki, vett ja grillinodi. Tulime neljakesi nagu koormaeeslid tagasi. Siis Liis magas mõned tunnikesed (üksikud), ma mõtlesin magamisest, aga und ei tulnud. Võtsime grillivärgid ja veeresime randa. Põrkasime läbi Fuegost, kust Dave meile lusikad ja kahvlid kaasa pakkis Rannas küttis Alex kohe tule üles ja varsti saabus ka Shawn. Tegime kebabi saiakeste, pihvide, tomatite ja ketsupiga ning kanakoivad olid ka päris kuum kaup. Liha siin Maltal pole ju igapäevane, muidu enamasti makaronid, nuudlid, riis ja puuviljad. Arbuusi hävitasime ka pooleldi ära ja pidime Liisiga jälle tõdema, et
Malta õlu Cisk pole ikka see õige. Saku oma on ikka hea juua, aga siinne ei lähe meile kummalegi miskipärast peale. Baaris küll kõik alati ostavad ja noh..mitte ühekaupa. Peab vist koju ka seda tooma, aga ei teagi nüüd..sest Ryanairil on 15 kg ainult lubatud ja ma arvan, et NO TERE TALV!! MINU ASJAD KÜLL ÄRA EI MAHU! Vea siis veel koju alkohoolikutele õlle kah! Aga teate, mis on minu jaoks siin tõeline hitt? KINNIE! Vot see on alles leiutis! Esimest korda kui ma seda proovisin, siis mõtlesin, et Maltalased on ikka päris hullud, et sellist asja üldse toodavad (st. See siis kohalik jook), sest keegi seda niikuinii ei joo. Nüüd paar nädalat enne ära minekut ma lausa abielluks selle joogiga! No teate, see on veidike kibe, apelsinimaitseline karastusjook. Alkoholita (jep), kihiseb mõnusalt ja uuuuh, seda tooks koju kohe 15 kg ja jätaks kõik muu pasa maha. Üldse ma vedasin siia ikka igasuguseid mõttetuid asju kaasa! Muidugi ma pakkisin ka oma asju nii 4 tundi enne ära sõitmist. Pole siis ime, et ma ei jõudnud eriti mõelda.
Khm, okei, unustasin ennast, rand, bbq. Pillid kotti panime millalgi öösel, kebisime Fuegosse, kus veel viimased kliendid meelt lahutada üritasid. Tegime väikse peatuse
Taga Maria ja Alex
ees VÄGA ülemeelikud Liis ja Jon! :) ja jätsime oma grillivarustuse Dave’le, et ta selle autoga meile ära tooks. Ise oli ta vihane kui pull, sest baaris oli korralagedus ja siis mees marssis ühest nurgast teise ja tõstis muudkui kaste ja asju ringi.
Kolmapäev oli samuti vaba. Magasime kaua ja end mõnusasti välja, sest töövaba päeva olime tükk aega plaaninud tähistada Pacevilles. John oli veel kaua tööl, niiet minek jäi päris hiljapeale. Samas jällegi, Malta aega arvestades oli kõik täiesti normaalne. Becky pakkus meile Liisiga küüti ning samasse autosse saabusid miskipärast ka meie ameerika sõbrad Mellieha Fuegost, kes on äärmiselt tüütud. Põhitüüp Sergio, kes on pooleldi ameeriklane - veerand poolakas - veerand sitsiillane on veel ERITI tüütu. Talle vist väga meeldib tantsida ja ringi karata, sest iga kord kui me teda näeme üritab ta tantsupõrandal kõva meest mängida ja hüppab seal ringi ning arvab, et nüüd on hiphop moes. Kõik vaatavad suu lahti, mõned selle pärast, et ei suuda uskuda, kuidas keegi võib nii toredasti karata, aga enamus mõtleb, et näe jälle üks nupust nikastada saanud. Sergio siis rääkis oma karmist elukesest ja me Liisiga haigutasime lõuad laiali. Viimaks kodukülla jõudes kütsime Fuegosse ja leidsime sealt Shawni, kes meid kannatamatult juba ootas. Nummar. Siis läksime üles Terrassile,
sest Andreal oli sünna. Soovisime õnne, varastasime Giannilt 2 tšupiitot ja nägime, et meie fenchied ka saabusid (koos Mariaga muide). Nad tulid Davega. Dave oli ka linnas, aga tal oli oma sõpsidega kokkusaamine. Veetsime veits aega Fuegos ning nägime Tubut ning ta sõpru. Ühinesime kõik ja läksime otsime poodi, sest meie frenchiedele oli vaja siidrit osta (prantsuse värk, noh). Käisime läbi ka vodkabaarist, oli ilus. Pood ütles, et peale 9 enam alksi ei müügi (see oli üllatus) ja poiskad jäid siidrist ilma nagu niksti. Meid saadeti Republicusse, kus pidavat siider sama hinnaga olema nagu neil seal poes (sama firma vist vms). Teel sinna saime flaikud free shotiga Puerto Ricos ja otsustasime sealt kõigepealt läbi käia. Shot pidi sisaldama viina, aga minuarust oli see lihtsalt 7UP, sest see maitses nagu 7 Up ja pealegi sisaldas ta gaase. Alex avastas, et tekiila ja sambuca trayd on odavad ja siis ostsimegi kamba peale 2 trayd ehk 30 shoti. Meid oli 6. (Ema jälle varsti helistab ütlemaks, et olen juba AA’s nimekirjas. Aga jah, pole vaja tegelikult, ega me siis peagi ju vabal õhtul rannas päikeseloojangut vaatama, teed jooma ning malet mängima. Niigi töötame siin kui loomad.) Igatahes nagunii neid shotte segati veega, päris
hea tüng ju. Fuegoteel põikasime läbi ka Havanast ning tõdesime taaskord, et sinna enam järgmine kord ei lähe. Mingi piff ajas oma vee ümber ja sellise kaarega, et minu kõrv sinna ette jäi ja Johni õlg, niiet õnnestus jälle ühest kõrvast kurdiks jääda. Ah muide, peale pühapäevast ujumist olin ka ühe kõrvaga ja mainis tööl olles on muusika ikka nii kõva ning kõik napakas hispaanlased kisendavad ju sulle kõrva. Jah, neli kõrva mahtus kahte lausesse. Ürita siis hommikul mingit inimlikku heli veel kuulda. Niigi need salsalaulud kumisevad peas enne magama minemist ja muideks isegi unes. Üks päev nägin und inglise keeles. Päris pael :D Fuegos siis jälle tagasi, lasime veits tantsu vihtuda ja lehvitasime Jordanile ja Anastasiale, kes mainis töötasid. Kõrvalepõige jälle, Jordan ja Anastasia on mu lemmikud töökaaslased. Nendega on nii hea koos töötada. Anastasia on see ülbe vene pihv (noh, tegelikult ta pole ülbe, algul ainult oli/tundus, sest me olime uued ja kobad) ja Jordan on bulgaarlane, kelle ma emale tahtsin tuua. Aga ema muidugi keeldus. Ta ikka ei tea, mis talle hea on. Aga jah, J on päris lähedaseks saanud ja Anastasia naljadeta pole enam tööpäev sama. Varsti pani pidu pillid tasku ja Jordan samuti lõpetas töö
(ta lõpetab alati vara, sest tal on kodus väike beebi ja vene-naine, kes teda ootavad hommikul) ja lubas meid Melliehasse sõidutada. Dave lõpetas ka oma sõpradega pummeldamise ja oli päris svipsis. Neil Maltalastel on ju alati kombeks purjus peaga peale pidu koju sõita ja Dave tahtis meie elupäevad ka lõpetada, aga meil oli õnneks J, kes oma autokesega meid maja ette tõi.
Neljapäev. Kuna tulime eelmisel hommikul meie kohta äärmiselt normaalsel ajal koju ehk 4-5 ajal, siis ärkasime samuti enda kohta väga vara ehk nii umbes 1-2 ajal vist. Ees oli sisutihe päev. Kui olime pudipuhtad, siis seadsime aga sammud oma lemmik bussipeatuse poole, kus lõpuks ka buss vist lausa tuli ja see ei ole mitte väga tihe nähtus. Maha läksime St. Juliansis ja tee viis Fuego offisisse, sest uus sisse-väljapunchimissüsteem tuleb ja pidime ka oma käejäljekesed selleks andma, kuigi töötame järgmine nädal ainult korra. Oiraisk, täna on juba esmaspäev, nii et see nädal siis. Järgmine peatus oli meie endine kodukoht - jaa, läksime Emiilikesele külla. Pidime talle nimelt uue telefoni stardipaketi viima ja ka sinna jäetud toidumoona evakueerima. Pläkutasime temaga piisavalt kaua, et ära näha ka tema uued külalised Portugalist. Nemad tundusid toredad, Emiil oli jätkuvalt samasugune juustupea.
Liikusime nendega välja, sest nad läksid ümbrust uurima kolmekesi ja meil oli kavas väike apteegikülastus, et Kris ka jälle kuuljate ringi saaks astuda. Pärast igasugu toredate medikamentide ostmist läksime veel toidupoodi ka, sest nälg näpistas, aga seal valmistoitu polnud ja mingit suvalist jahu ka närida ei viitsinud. Leidsime, et parim lahendus nälja peletamiseks on Champ, nii et mina panin seal ühe rasvast tilkuva pitsa kirja ja Kris mingi juustujunni. Ütleme nii, et algusaegadel maitses kõik seal paremini. Istusime ja sõime ühes väikses pargilaadses moodustises pingi peal ja see pargimoodi asi on küll üks väheseid siin üldse. Haljastusega nad just hiilata ei saa. Kõht sai nii täis, et kaalusin sügavalt kas minestada või mitte. Aega oli enne tööd ikka veel nii palju, et no täitsa pekkis. Läksime go bananasisse turistijura uurima ja lõpuks liikusime ikka Fuegosse. See oli veel vägagi kinni ja tühi. Francine podises omaette offisis, nii et sinna ei tahtnud väga enne õiget aega minna. Veetsime aega pingil mittemidagi tehes, lemmiktegevus. Millalgi tuli Mõmmi ehk Ian, kes on üks tore turvamees. Võiks küll vähem perv olla, aga muidu nunnu mõmmi. Krisiga on neil tavaks tema koerte elust rääkida. No igatahes liikus asi juba selles suunas, et justkui pidime tööle
ka minema. Kris varem, mina hiljem, mõlemad main bar koos Dannyga. Alguses tundus asi isegi päris normaalne, et päris vähe hispaanlasi oli ja rahulik, aga mingi hetk läks selline küte peale, et oohohohooo ja miskipärast olin ma mitte oma parimas tujus. Õhtu edenedes sai mitte väga heast tujust väga sittttttt tuju ja umbes kella 2-3 ajal olin ma nii vihane, et karjusin eesti keeles igasugu jumalavallatuid asju omaette ja Kris pidi mind rahustama, et ma lihtsalt mingitele tüüpidele molli ei annaks. Esiteks oli väga busy ja teiseks olid kliendid erakordselt nõmedad. Pidu pidi kell neli lõppema ja natuke enne seda tekkis mul intsident ühe kliendiga, kes väitis, et andis mulle 20eurose, kuigi ma teadsin, et ta andis viieka. Muidugi oli pihv hispaanlane ja ei rääkinud umbes mitttteüldddse ingliskeelt, nii et ma pidin läbi tema sõbra rääkima. Asi kulmineerus sellega, et pidin Francine’le olukorrast teada andma, ta võttis kogu kassa ja pani mind kinni, et kassa üle lugeda ja kui on over, siis on minu kala. Sain ka keskmiselt palju näkku, sest punchisime just siis Krisiga Danny kassas, sest meie oma andis otsad. Selgus, et tutkit vaasja, minul oli õigus, sain hispaanlastele mõttes jalaga näkku anda ja töö oli läbi. Krisil
Tegime Mariat järgi
Aga muidu on Hollyka laks oli see-eest tunduvalt meeldivam öö. Esiteks ilmus mingi aeg välja Dave, kes väitis, et tuli meile tsau ütlema. Imelik lugu on see, et ta alles hiljuti rääkis, kuidas talle ei meeldi Fuego ja ta ei käi seal. Istus oma tunnikese või kaks seal baari ääres ja K keevitas talle muudkui White Russian’eid teha. Prantsuse poistele rääkis järgmine päev, et oli parasjagu seal kuskil ja sõitis mööda ja blabla, kes seda usuks. Kui Dave läinud oli, siis ilmus välja ka kauakadunud Hassan. Oh seda rõõmu. Eriti tema ja K jällenägemisrõõmu, hõõhh. Hassan hakkas siis rõõmsasti õlut jooma ja mõne tunni möödudes oli ta väga ülevas meeleolus. Passis Fuegos meiega koos veel kuni hommikuni ja rääkis kõigi kohta, et kes kui suur mõrd on. See oli üldse üks huvitav hommik pärast tööd, sest oma nurgast saime jälgida, kuidas Fuegosisesed suhted liiguvad. Gail ja Wellington olid end Melliehas jälle umbe joonud ja lällasid ka seal, Isabelle’l oli vaba õhtu, nii et ta nillis ka seal ringi, tegid Z’ga silma. Uus Tshehhi pihv Tereza viskab/s turvamees Tomile silma (kes on muide peale Dave’i Krisi tulevaste laste järgmine potensiaalne isa). Mina istusin K ja Hassaniga, kes tegid natuke nalja ja vahepeal käis D nillimas. Oli
tore, nagu ikka. Lõpuks saime sealt minema ka ja buss tuli minu, K ja D jaoks tavalisel ajal.
Reede. Päev iseenesest oli väga vahva ja sisukas. Ärkasime nimelt umbes 5-6 ajal, et süüa, pesta ja tööle minna. Vot selline päev on alati põnev. Jõudsime Fuegosse 9 paiku, mina pidin alles 11.30 alustama ja saatuseks oli new bar koos Samiga, kes töötab muidu Qawras. See on see tüüp, kes on tegelt ainult 16, aga hästi suuuur ja oskab kõiki kokteile peast teha. Öö jooksul tegigi mitu Greyhoundi, mis on väga hull kokteil shampuseklaasis. Kaks koostisosa, siis tuleb jook põlema panna ja barman peab selle oma peopessa vaakumisse tõmbama ja raputama, et mingid gaasid ja aurud tööle hakkaks, siis peab klient aurud sisse hingama ja joogi ära jooma. Ütleme nii, et ka suured mehed ei ole väga rõõmsa näoga pärast selle joogi joomist. Kris oli jälle mainis, aga haigus ründas teda jälle varem sel päeval, nii et kõrvad olid lukus, nina keeldus töötamast ja külmavärinad olid ka. Päris normaalne öö oli, ei midagi erakordset. Krisiga lõpetasime mõlemad nelja paiku, K oli haige, nii et Jordan tõi ta autoga koju, mina jäin sinna Danielit ootama. Ütleme nii, et poole viiest kella seitsmeni
on ikka omajagu aega. Sõin oma tasuta pitsakest, rüüpasin kokat peale ja vaatasin suurest telekast olümpiamängude naiste tõstmist (vot see on kole ala). Aajaa, kuulasin, kuidas itaalia, prantsuse ja inglise noored kohtusid ja kohe kanepiostu plaane tegema hakkasid. Vahepeal tegin turvamees Tomiga ka nalja (K laste isa, justjust). Ta on muide shotlane ja poksija ja väga tore tüüp. Ah noh, igatahes oli igav ja siis lõpuks D lõpetas ka ja läksime bussi ootama. Algselt oli vist koduplaan, aga lõpuks läksime Bugibbasse hommikusöögile. Või noh, kes mida sõi-jõi. Ilus hommik oli. Jõudsin peale 11 koju, pidin K’le helistama ja ta üles ajama, et koju saada, sest prantslased lasid minu kellalaskmise peale ka õndsat und edasi.
Laupäev. Magasin neli tunnikest diivanil väga halvasti. Ärkasin nelja paiku, K oli juba üleval ja vegeteerisime koos edasi, kuni tuli plaan midagi süüa. Väike riisikeetmine ja purgioad sinna kõrvale, rikkalik õhtusöök, magustoiduks melon. Kuna ma olin väsinud nagu looom, siis magasin veel veits, aga veits liiga kaua. Nimelt tegi K mulle äratuse 19.45, kui teoreetiliselt peaksime 8 majast väljuma. Kiirpesu, riided ja jooks - nii ta tavaliselt läheb enne tööd. Tiksusime bussis nagu uimas kanad ja võtsime enne tööd Nerost kohvi, et mitte päris unne vajuda.
Mind ootas Gazebo, Kris oli taas mainis oma lemmikute Jordani ja Staasjaga. Staasja on tõesti üks väga äge pihv. Venelane ja temperamenti on ja parasjagu hull on ta ka, lahhens. Tööl joob naine red bulli absindiga. Kris oli veits uimane olnud, nii et Staasja pakkus talle ka lonksukese ja K sai mingi laksu vist, sest vahepeal olevat ta justkui pilves olnud. Nagu ta ise kirjeldas, siis oleks tahtnud kätte võtta ja lihtsalt sinnasamasse maha istuda. Hoolimata sellest, et olin mehiselt väsinud, siis Gazebos olin justkui rahu ise. Main on Krisi baar, Gazebo minu oma. Olin uimane ja kulgesin nagu unes, aga kõik oli oolrait. Kuradi Mark va perv tuli inglaste maalt tagasi ja passis seal jõle kaua. Üritas noori pihve vist ka veits nillida, iuiuiu. Muss keerati kell neli kinni, aga no rahvas tiksus edasi. Ja võite kolm korda arvata, kes olid kaks viimast, kes baarides lõpetasid. Saime üle platsi Gazebo ja maini vahel käemärkidega lolli mängida ühesõnaga. Kris sai lõpuks lahti ja läks pitsajahile. Mina passisin ja passisin, Francine jauras ka minuga seal. Ta oli päris rohkem kui ühe oma joogikese joonud, nii et meeleolu oli tal hea. Pool seitse sain loa välja punchida. Karjusin rõõmust, sest katus oli
juba keskmiselt sõitma hakanud ja pea oli miskipärast kokteilivihmavarjudega kaetud. Sain riläksida. Meil oli bussini ikkagi veel aega, nii et jäime sinna vedelema. Kris näiteks vedeles sõna otseses mõttes. Või noh, võttis salli peale ja magas ühe pingi peal. Francine vajus ka varsti pea rinnal unne, nii et istusime mõne aja Danieliga kahekesi kuni leidsin, et oleks vaja avtobus nomer 645 peale minna. Vantsisime peatusesse, mis oli absoluutselt tühi nii bussidest kui ka inimestest. Meenus, et pühapäev on ja siis mõtlesime hirmuga, et äkki pühapäeval on vapsee teised ajad, aga mõne aja pärast see bussike siiski saabus. Sõites tõesti tiksusime pooleldi magada, nii et hea, et ma õigel ajal taipasin silma lahti teha ja stop nuppu vajutada.
Pühapäev. Töörebased. Liis jäi unne. Ma peaks ka jääma, sest oioi, millal ma viimati und nägin? Ma ütleks, et see oli 26 tundi tagasi.. Ärkasime keskmiselt hilja, ma kell 6 ja LIIS VIIS. Tüüp kirjutas mingeid postkaarte, noh, almadonna (niimoodi muideks vannuvad maltalased). Igatahes avastasime peale nuudlite ja ubade imemist, et bussiga on jälle nii nagu on (ehk me jäime temast maha). Kütsime siis jälle mäest alla veereda ja jällegi - nagu nende imedega on - tuli buss! Ja lausa õige buss!
645! Seisime seekord püsti, sest buss oli täis. Mingid imelikku keelt rääkivad neiukesed kriiskasid meie kõrval ja me mõtlesime taas, et taskunuga oleks abiks. Jõudsime isegi päris õigel ajal kohale, maandusime 5 minti enne tööd bussi pealt (kuigi ilged ummikud olid). Fuego oli suletud ja Ian istus sees ning imes jäätist. Luurasime ringi, leidsime Z(orro) officest. Vahetasime oma riided, Liis läks oma meest köögist otsima ja ma läksin punchima. Zorrokas hakkas mulle kassat andma, aga jäi kuhugile taha kinni ning kukutas kogu suure hunniku münte ja sente office põrandale maha. Siis kõlasid kõvad almadonnad ja illallaad (ning kõik muud viisid, kuidas malta keeles võimalik ropendada on). Siis jäin Zorrole mina ette ja sain omale ka saju seekord inglisekeelseid sõimusõnu kaela, sest julgesin hiljaks jääda 10 minti, kuigi baar alles suletud on. Kedagi polnud töölgi veel, väravgi oli kinni, Zorrol oli lihtsalt vaja pauk maha panna. Mõtlesin, et ütlen ka midagi põnevat vastu, aga ei..olin vait. Tuli turvamees Carlo ja irvitas vaikelt Z üle, kes laua all münte korjas. Tema muideks panigi Z’le hüüdnime Zorro, sest ta ise ütleb „Call me Z”. Mees sai oma sendikesed korjatud, viskas mulle kassa ning andis veel teele kaasa ka viimased koledad sõnad. Liis saabus
Mdina Dungeons
Meile on alati verised mehed meeldinud meestemaalt ja hakkas ka vist punchima, tal oli ees Gazibo Isabelle ja Sophiega. Isabelle räägib hirmus palju oma meestest ja see hakkab õrnalt ära tüütama ning Sophie on lihtsalt väike prantsuse muna, kes on üliaeglane ja inglise keelest teab sama palju kui ta kaasmaalane Thibaud (ehk TUBU) - ehk siis mitte just väga palju rohkem kui mu ema. Hakkama saavad nad mingil määral ju kõik, aga kui juttu tahad ajada siis peab viipekeelt väga hoogsalt viipama, enne kui midagi teisele poole jõuab. Igatahes, lugesin siis Zorro mahaaetud rahad üle ja puudu oli sealt omaette peotäis - ta va sitt ju lihtsalt tõstis kõik mündid üksteise vahel hunnikusse, et mul oleks ikka mõnusad pooltundi neid seal selgitada. Varsti tulid ka esimesed kliendid, kes mult kohe sangriat tahtsid. Loomulikult polnud mul veel jääd ja peale mõningate hüüete köögi poole otsustasin seda käbedalt ise hankida. Muidugi sai mu teole jälile Z (sest ma ei tohiks baari üksi jätta), aga baaris oli ainult 2 inimest ja need tahtsid oma sangriasse väga kangesti jääd. No siis tuli jälle Zorro ning kui tal oleks piits olnud siis praegu võiks lugematul hulgal arme minu pealt leida. Kuigi mu kavatsused olid üsna süütud (leida jääd), sain jälle hunniku
Malta nougat
Kris on sõltlane erinevate keelte kurjasid sõnu ning suuri õpetusi härra Zlt. Mul läks ka kops üle maksa ja kui Z minema tormas mõtlesin, et kui veel nüüd midagi sealt mulgust tuleb siis ma topin need kuradi lilled talle pähe ja saadan ta nii pikalt, et on ikka saadetud. Nüüd olin vihane nagu pull ja Thibaud, kes on see prantsuse tüüp, kes midagi aru ei saa, üritas seekord ka aru saada, et mis nüüd lahti läks. Siis ta ohkis ja kohmerdas igal pool ees ja ma mõtlesin kuhu kellegi haud kaevata. Hispaania kliendid tulid ja see kooslus polnud kohe ülde meeldiv. Pealegi üritas keegi meid seal baaris külmaga ära tappa, sest AC oli nii tugeva külma peal, et tee või maratonijooksu. See poleks ka aidanud. Ütlesin Tomile ja ka Danielile, et nad selle joonde ajaksid, aga miskipärast ei juhtunud midagi. Õnneks mõne aja pärast kui läks kiiremaks asi pani Z Liisu ka minu ja Tubu juurde maini. See oli mõningane lohutus, sest sain nüüd eesti keeles vastu ropendada. Mitte ainult enda ette, vaid nüüd ikka kaasmaalasele. Mõne aja pärast tuli Z ja võttis mul kratist kinni ning viis Officisse. Ma kartsin hullu, aga nagu Daniel ütles, et sometimes war makes peace. Nii oligi,
Z vabandas ja ütles, et ta poleks pidanud karjuma mingite tühiste asjade pärast ning rääkis oma elust natuke ja sellest, kuidas ta meie tööd hindab. Seda oli armas kuulda ja mul jooksis lausa pisar silmast, sest mehel on ikka päris karm elu olnud. Igatahes saime jälle sõpradeks ja õhtu meeleolu läks tugevatest miinustest tugevate plusskraadideni. Muusika oli hea, Liisu oli hea, Tubu oli küll natuke tobu ja üritas mingeid kahtlaseid asju, aga isegi hispaanlastele naeratsime. Tipp oli ka vägev. Staasja käis lehvas meile, tal oli vaba öö ning Hassan oli ka jälle õlle taga luurel. Vihtusime siis tantsu ja lolli eesti nalja teha. Üleval terrassil töötas Adrian, kellelt ma ka oma muusika tagasi sain. Panin selle officisse laadima ja, idioot nagu ma olen, muidugi unustasin selle sinna maha kah. Viimaks lahkusid ülemeelikud kliendid, saime Liisuga stocki teha. Tubukas küttis minema. Väikesed meelelahutuse ja kurgurohu mõttes shotid tulid ka ära ning lõpetasime erakordselt vara! Väljas oli veel pime! Niinii, nüüd on kolm tunnikest mööda läinud eelmisest lausest. Magasime vahepeal. Igatahes jah, lõpetasime päris vara. Kris tõi pitsad, istusime ja sõime õues. Lewis oli viimasena gazebos ja tal ila tilkus meie rasvaste pitsade peale. Tom luuras ringi ja hollandi poisid olid ka
Elutõed
Malta bussist jälle platsis. Nad on terve nädala igal hommikul seal olnud. Täna hommikul laulsid nad Gailiga mingeid hollandi laule, see oli päris kohutav. Aeg liikus veidi ikka edasi ka ja lõpuks tekkis sulgemismoment. Hollandlased läksid oma teed ja Gail oma, meie jäime sinna. Oookei, nüüd on peaaegu terve päevake viimasest lause kirjutamisest möödas. Sellepärast viimasel ajal blogi polegi, esiteks me kirjutame seda kuidas juhtub ja teiseks, ohhooo, meil pole internetti. Või õigemini kuskil seal aknanurgas on, aga me ei viitsi sinna ronida. Igatahes siis eile hommikul kell 7 juhtus see, et Kris, Lewis ja Tom läksid Gianniga Bugibbasse. Isabelle pidi ka minema, aga nad tegid talle kogemata tünga ja sõitsid minema, nii et Z viis hiljem Isabelle’i ära. Mina pidin D’ga nillimatsillima minema, nii et liikusime bussi ootama. Tegelikult läksime me ka Bugibbasse, aga no kes ikka selle peale tuleb, et ka autoga minna. Päeval taaskohtusime Krisiga Mellieha village’s. Selgus, et tsikk oli koju jõudes kolm tunnikest suurt turistiplaani teinud ja siis randa kooserdanud, vahepeal koju tulnud ja siit edasi Melliehat avastama läinud. Magamisega ta eile ei tegelenud. Ainult kaks tunnikest siis, kui ma vahepeal kirjutasin, et eelmisest lausest on kolm tundi möödas. Okei, istusime kahekesi mingi trepi peal ja rääkisime asjadest oma poolteist tunnikest. Ühel hetkel võtsime jalad selga ja algas retk mäest alla, kodu suunas. Kodus hakkasimegi blogi kirjutama ja Kris pesi oma liiva maha ja üritas muna hüübima panna (votvot!). 7-8 ajal vajusimegi ära. Panime äratused 9.30’ks, sest poisid pidid siis töö lõpetama ja muidugi ärkasime 10.15 selle peale, et poisid alt kella lasid. Mõtteke liikus selle suunas, et lähme korraks Fuegosse ja siis ujuma ja blabla. Ütleme nii, et ei saanud sellest mõttekesest head nahka eelmine kord ega ka seekord. Kõik läks üsna sama rada, aga Maria asemel oli Dave, publikut tunduvalt vähem, joogid teised ja ujuma ei läinud. Aga kõiksugu huvitavaid asju juhtus küll. Nüüd on hommik, st kell on kolm päeval ja ootan, et kaasvõitlejad ka elumärke näitaksid. Tegelikult pidime Aidrianiga Paradise Bays täpselt praegu kohtuma ja K vist unustas talle mainida, et jääb ära, nii et loodetavasti on tal üksi tore rannapäev. Okei, nüüd oleme blogiga reaalajas. Kui K kunagi ärkab, siis üritame ehk isegi internetimaailma avastada ja postitame selle raisa ära ka. Sissekanne algab ja lõpeb suhteliselt sarnase olukorraga, see on naljakas. Ja lõpetuseks võiks öelda, et pidime Krisiga mõlemad tõdema, et elu algas kaks nädalat tagasi, kui Emili juurest minema saime. Vähemalt selline tunne on küll kohati. Olks nüüd, piis aut ja lähme on viimast kaheksat päeva nautima. Isssssand, kui vähe. Kas suvi on tõesti peaaegu möödas ja Maltaelu saabki otsa?? Sürrrrrrrrrrrrrrrr..
(lisand poiskadelt:
Jä vite!!!!!!!!!!!!!!! Allez on se calme la ooooooooh... Foxx il-lieba omock! - This means, fuck your spermy mother in maltese... NORMAL NON?)
Niisiis, nüüdseks on jälle blogi postitamata jäänud ja vaja lisada mõned olulised detailid. Eile siis ärkasime lõpuks mõlemad. Avastasime, et olime lubanud Emiili juurest kohvri ära tuua ja seega võtsime ühendust Davega, sest ta ju meil auto omanik. Leppisime kohtumise kella 18ks ja Emiilile saatsime sõnumi, et jõuame umbes pool 18. Dave aga (nagu maltalastele kombekohane) saabus 45 minutit hiljem. Noh seega siis kimasime St.Juliansi poole ja leidsime pingutusteta üles ka vana kodukoha. Helistasime alt kella ja arvake-arvake, kas keegi vastas? Oh EI! Tegime siis väikse kõne, et kus härra Emiil võiks nüüd viibida. Ta võttis vastu ja ütles täie üllatusega, et "Mis te minu maja ees teete?". No siis selgitasime, et meil nagu olevat kokkulepe kohvriga seoses. Ta ise oli saatnud sõnumi, et jõuab kohe 19-20. Mõtlesim, et kui palume pool tundi varem tulla, siis äkki ta ka seda teeb. Aga jäime isegi 45 mintsa hiljaks - tüüpi ikka polnud. Me siis ütlesime, et tahaks ikka sisse saada ja Emiil arvas, et peaksime ta landlordiga ühendust võtma. See on seesama tüüp, kes meie nuudsvimmist häiritud oli, niiet noh taaskohtumine oli meeldiv idee. Lasime talle siis alt kella, aga see tüüp ka ei vastanud. Siis tuli ta täitsa lambist koju ja asusime seletama, et meil vaja nüüd Emiili korterist oma suutkeiss saada. Ta uuris järgi ning selgus, et tal võtit küll pole. Nojah, tegime kõne Miiluskale, et ikka ei saa sisse. Ta ütles, et jõuab miinimum kaheksaks. Davel oli kiire, sest tal hakkas 20.30 juba töö, niiet küsisime, et kas ta äkki saaks veits kiiremini tulla. Siis hakkas mees jälle paukuma, et mis me ikka endast mõtleme, et kiirustame teda koju. Oh seda õudust eksole! Nojah siis.. kuna me juba autuga seal olime ootasime tüübi ära. Käisime Dave'oga mäkis ja kütsime sööki. Ma sain crispy chicken salati ja Liisile ostsin suure BIGMAC eine 😊 Järasime siis oma noosi Miili maja ees kui ta lõpuks rühkides mäest üles sai. Vihane jälle kui pull. Läksime siis üles, võtsime kohvrid. Emiil kohe purskas meile, et kuidas me ikka nii jultunud ja ülbed saame olla, ET TEMA PIDI RANNAST KÜMME MINUTIT VAREM ÄRA TULEMA! Oh seda suurt kaotust. Kell kaheksa õhtul ju päike võtab nii mis kole! "Give me a break here??? I was with people!!" Olime jälle hakkama saanud millegi ennekuulmatuga! Siis tõi ta ka veel üles suure probleemi, et kui talle uue sim-kaardi ostsime (ta pakkus meile oma sim-kaardi algul kui tulime Maltale ja nüüd kui välja kolisime tahtis seda tagasi. Me ütlesime, et meil ju kõik kontaktid selle numbriga seotud ja et ostame talle uue "numbri"). Aga selle simkaardiga ei tulnud krediiti kaasa ja meil vaestel siis pole piisavalt raha, et Emiili külalistele krediiti täis simkaart osta. No hallo? Ja pealegi eelmine kord kui me selle kaardi ära viisime siis mees juba avastas selle, et seal raha pole peal ja me ütlesime, et ups sorri, meil polnud aimugi ja ta ütles, et ah mis seal ikka, "oh, it's ok, don't worry". Nüüd toob ikka kõik mõttetud asjad üles. No ahv missugune! Võtsime oma kohvri ja läksime vandudes minema. Koju sõit oli õnneks rahustav kuubis. Davel oli paariks päevaks saadud Jeep. Punane ja täiesti uus! AAH! Lasime siis katuse alla ja Liis istus taga, mina ees. Tuul puhus mõnusasti sõites, Dave muusikavalik oli lihtsalt kuldaväärt (no milline mees!), väljas oli juba pime ja sõitsime mägesid mööda koju siis oli tuledes linnade vaade sõnadega kirjeldamatu! Liisiga mõlemad tõdesime, et "Raisk! See on elu!" Dave'o oli ka kuum, valge kaabu peas ja mmmm. Tegime Mellieha Fuego juures peatuse, sest Dave pidi baari lahti tegema ja mingeid asju ajama. Me istusime autos, kuulasime metsikult head muusikat ning järasime oma mäkisöögijäänuseid. Varsti sõitsime koju, panime maha kohvrid ja tõime need üles. Siis läksime istusime õues mingi kivist ääre peale, rääkisime juttu ja imetlesime öist Malta vaadet! Leidsime, et meie kõrval on viinamarjapõõsad ja korjasime mõned kobarad koju kaasa. Sõime neid veits ja läksime vara unele, et järgmisel päeval (ehk täna) olla krips-kraps.
Liisi pajatused tänase päeva - ehk kolmapäeva kohta:
Tõesti läksime vara magama. Kahe kuu jooksul peale haigeoleku päevade vist esimene kord nii vara magama minna ehk umbes kell 1 öösel. Ja mis kõige uskumatum!!.. me ärkasime ILMA äratuskellata kell pooool10!! See ikka on midagi. Esiteks on kellaaeg meie jaoks täiesti mööda ja ilma kellata. Kuna kodus polnud lihtsalt midagi teha ja mingil hetkel sai diivanil vegeteerimisest isu täis, siis panime end kiirelt riidesse ja tegime minekut, et turistiplaan ikka täidetud saaks. Liikusime Mellieha mäest üles village'sse, et hommikusööki jahtida. Seda saime Stop Innist, kus oleme ka enne toidu suunas pilke heitnud. Hommikusöögiks kell pool11 oli muidugi kena ja rasvane burksss. Panin kirja ka ühe cappuccino ja maitsmata ei jäänud ka hommikune Kinnie. Kui kaks vajalikku bussi olid möödunud, siis otsustasime bussipeatusesse kindluse mõttes minna, et mitte taas maha jääda. Aga jumal tänatud, seda poleks küll juhtunud, sest läks pool tundi ja rohkem enne kui järgmine buss tuli. Kärutasime Bugibbasse, seal vahetasime bussi ja tee viis Rabatisse. Jõudsime kuhugi pärale ja selgus, et see on Mdina. See on kõige vanem linn siin vist jms ja see on nagu üks suur kindlus. Inimesed elavad seal ka, aga see on kõige kallim piirkond ja väga eksklusiivne, ainult Malta kõige vanematele ja suursugusematele peredele. Panime seal esimest korda kahe kuu jooksul ikka korralikult turisti. Lausa maksime igasugu kohtade eest. Mdinas vaatasime asjad ära, siis läksime päris Rabatisse, kus käisime St. Pauli katakombides. Kuulasime eriti lolli audio tuuri ja käisime veel poes, et saada piima ja mingit jura tavapärastele nuudlitele lisaks. Jalutasime tagasi bussi peale, kui Mdina juures kohtasime Bettyt, kes oli meiega koos päris alguses Fuegos trainingul olnud, aga tol korral tema tööle ei tulnud. Igatahes väga naljakas, et Malta ikka nii väike on, saare päris teises otsas kohtasime tuttavat. Pläkutasime temaga päris pikalt rääkida, eriti sellest, et maltalased on päris kahtlane rahvas jne. Lõpuks läksid meie teed lahku ja saime kohe bussile. Taas väike trip, väike ümberistumine ja olimegi kodus. Panime aga kohe nuudli keema ja avasime noaga tuunikalakonservi, mis on alati ekstreemne ettevõtmine. Lõpuks saime söögi ja olime jälle püha suurt kuradi õnne täis, et siin ja praegu saame just nii olla. Kuulasime head mussi ja olime nunnud ja rääkisime, et Emil on ikka täielik emane küll. Lõpuks lasti alt kella, vajutasime nuppu. Ülestulek võttis poistel kaua, hüppasin just lifti ette, kui selgus, et liftist ei astu välja mitte John ja Alex vaid John ja võõras mees. Nalja kui palju, eksole. Võõras mees on Johni sõber, kes teda üldse algselt Maltale kutsuski. Kohalik ja nii. Meie olime söönud ja nemad hakkasid ka süüa tegema ja õhtune plaan on see, et ootame Alexi ära ja siis viib tee Paceville'i. Johni sõbral on auto ka, nii et transpordiprobleem vajub ära vähemasti. Kris tegi rõdul luuret ja selgus, et Dave, kes pidi ka Paceville'i täna liikuma, võttis peale ka Maria, kes elab peaaegu meie vastasmajas ja see väike punktike küll lahinguplaani ei kuulunud. Mehhiko pihv on ikka keskmiselt tüütu vahel, aga noh, eks näis mis saab. Minul seisab veel ees üks tõsine jutuajamine ja loodetavasti kulgeme rahulikult normaalsel ajal koju. Mitte ei lähe nii nagu tavaliselt. Või samas tuleb praegu ikka viimast võtta!! Nädaaaal on jäänud. Juba vähem isegi. Oioioiiii. Ja just nüüd tekkis mul selline köha, et no täitsa pael. Kõiksugu tuuletõmbed ja külmetamised ja värgid panid paugu ära, aga ma kavatsen haigeolekut igati ignoda, sest aega pole. Aga okeeiii, nüüüüd oleme tõesssti reaalajas ja päriselt vajutangi kohe publish ja seda postitamist ei lükka enam edasi. Jesss. Huvitav kui kaua kellelgi selle läbilugemiseks läks. Jeesusmaria, noh, ikka mingi 10 päeva peaaegu. Igatahes, stay tuned, there's more to come!
K, L!
Advertisement
Tot: 0.058s; Tpl: 0.025s; cc: 7; qc: 23; dbt: 0.0228s; 1; m:domysql w:travelblog (10.17.0.13); sld: 1;
; mem: 1.2mb
Karints
non-member comment
no ma enne proovisin ka kunagi kommenteerida, aga miskipärast ei tulnud välja. igatahes jõle kaua pole teist kuulnud. ja nii kahju et teile külla ei saanud tulla, jube jube nõme. aga teil vähemalt lahenesid elamisporbleemid kiirelt ja ikka mõnus olla. Aga võtke siis viimast oma nädalast;)