Advertisement
Published: August 5th 2008
(Varsti on meie raamat Harry Potterist kah paksem!)
Jah, nii ta on, et võiks küsida küll, miks see nii on, sest no ... ma parem lähen asja juurde.
Pühapäeva õhtul ootasime tõesti Steve'lt elumärke, aga mida pole, siis seda pole. Nuud svimmi tegime kiirelt ära ja eile õhtupoole koju saabudes tuldi meile teatama, et see pole siin majas lubatud. Hõhõõhh, hea, et need olime meie, kes tulid, mitte Emil. Aga pühapäeva õhtul otsustasime jah, et mis siis ikka, kui meie iirlasest geisõpra pole, siis saame ka ilma temata hakkama. Voolasime kell 1 öösel toast välja, et lahkuda enne Emili töölttulekut, tegime romantikat Spinola Bay ääres istudes ja läksime lõpuks Paceville'i. Esimene retk oli baari I Love Vodka, sest me polnud seal varem käinud ja reklaamflaieritel nägime igasugu häid asju. Kohapeal maitsesime karamelli ja maasikacreami jooke, mida pakuti päris odavalt ja kuna oli selline vaikne õhtu algus, siis võtsime tavapäraselt suuna Fuegosse. Esimese asjana irvitas meile seal vastu Rustem, kellel oli viimane õhtu. Näis, et ta oli seda juba vaikselt tähistama hakanud, hoolimata sellest, et ta tööl oli. Ma täpselt ei mäletagi, mida me seal alguses nii pikalt tegime. Rääkisime ühe EF'i juhendajaga juttu ja kasutasime ära fakti, et me
seal töötame. Keskmiselt vaikne oli küll. Mingi hetk hüppas kuskilt välja Steve, kes kuulduste järgi oli kinos olnud. Selgus, et tal oli meie numbrike valesti salvestatud ja sellest ka teatavad ebameeldivused. Igatahes jätkasime olengut Fuegos ja ega me vist suurt midagi seal ei teinud. Või noh, ütleme nii, et nagu ikka. Stevo sõbrad Lisa ja Lynn (no umbes nii kirjutaks) olid ka seal ja nendega sai päris palju nalja ka. Pluss oli seal ka meie uus prantsuse pihv Sophie ja ohh seda nalja temaga. Nimelt Rustem oli ikka väga vallatuks kätte läinud ja vähe sellest, et ta endale töö ajal jooki valas, siis pani ka mõned Sophiele kirja. Meie kohtusime Sophiega üleval, kui tal emotsionaalne nututuju oli. Nimelt ta igatses oma perekonda. Ma mõtlesin, et niisama igatses, aga küllap alkohol tegi oma töö ja siis tuli emotsioon peale. Kuna tüdruk oli kurb, siis Rustem lohutas teda taaskord paari Hennessy shotiga. Öelge palun, kes joob Hennessyt shotina (ja sööb sidrunit peale). Ainult Rustem Sankt Peterburist, ma ütlen! Meie tegime seal naljakest edasi ja Kris istus Sophiega, kelle nägu vaikselt ajaga moonduma hakkas. Sophie polnud vist väga Hennessy sõber ja ühel hetkel ütles Kris, et nüüd on vetsuminek. Jaajaa, meie prantsuse sõbral
hakkas paha. Üleval oli jätkuvalt mingi veider seltskond. Või noh, meie Fuego töötajatest osad ja siis Stevo sõbrad ja veel kaks mingit iiri tüüpi Barry ja Wally, no misiganes. Aajaa, Sophie elab koos selle teise prantsuse tüübiga, kes ka nüüd meil töötab, aga nad on lihtsalt sõbrad ja nii. Aga Thibaud (see prantslane) oli ikka paras värdjas küll. Sophie asja üle ta ainult naeris ja hiljem, kui neil oli vaja minema hakata, siis tema tahtsi Sophie vetsu oksendama jätta ja tal oli jumala savi. Kris seal jootis talle vett ja sundis Thibaud' teda kaasa võtma. Tropp. Kui lõpuks Fuegost minema kulgesime, siis ainult selleks, et üle tee Nerosse istuma minna, kus veetsime jälle eiteakuikaua aega. Steve'l ja ta sõpradel oli plaan sel päeval veeparki minna ja nagu eile selgus, siis seda nad ka tegid. Otse hommikul, ilma magamata. Tugevad poisid-tüdrukud. Lõpuks läksime Nerost ka ära ja kojuu. Voodiga kohtusin kell kaheksa, unega üheksa. Plaan oli esmaspäeval Rabatisse minna, panime äratuse kella üheks. Noh.. ärkasime kell kolm.
Vahepeal on palju juhtunud ja pole olnud aega midagi kirjutada. Üritame jälle ajusid ragistada.
Esmaspäev Peale kella kolmest ärkamist venisime umbes viieni ja läksime siis linnapeale, sest oli ju niikuinii plaan oma tagumikud kodust
Kuulus
maasika-kreemi tupiito!välja vedada. Söögipuuduses viisid jalad kohe krepibaari suunas, kus töötab Danny toakaaslane ALFONSO! :D Alf tegi meile kaks tasuta kreppi - mulle kookose ja nutellaga, Liisule banaani ja nutellaga. Algul maitsesid mõlemad väga head, aga lõpuks läks asi veits liiga magusaks. Peale kreppide (esimese hooga kirjutasin muidugi keppide) närimist sõitsime bussiga Sliemasse, et nautida kohalikke poodlemise mõnusid. (Mulle meeldib muneda.) Liis ostis omale salli (ehk seeliku, aga me kutsume seda salliks, sest see on päris lühike - noh teate, siin ju palavad ilmad...ja rääkides palavusest..järgmisel nädalal saabub külaline KUUMALAINE ja meeldivad 40 kraadi koos temaga) ja punase maiksi. Mul läks eriti hästi ja sain jälle mingite mõttetute jubinate võrra rikkamaks ning veel ka pükste võrra, sest vanad püksid olid/on lagunemise äärel. Salli sain kah! Hea sall on! (st sall-sall, mitte seelik-sall.) Aa, ja kaks allahinnatud pluusi ka. Noh, ütleme nii, et oli meeldiv. Panin paar kaardikest ka posti + Heiksi Elleni tarvis. Heiks siin väga kannatamatult ootas, et millal koju naise juurde saab. No olgu, Ellen, ma siiralt loodan, et päris Heiks seda ei loe ja aru ei saa, et jutt temast on. Muidu oled parajas plindris 😊 Peale suurt rahakotirünnakut läksime koju, et leida aega väheseks uneks. Ärgates oli
awwh
meie maltasõpsid väljaminek, sest Steve-o’l oli ju miskipärast kavas üks lennureis. 12 ajal saime välja kodust (siin Maltal on see suht varajane aeg väljaminekuks..mitte nagu Eestis, et 10 välja ja 3 magama). Kõigepealt käisime Liisuga vodkabaaris ja tegime quatro chupito vodka. Šokolaadiviina ja banaaniviina, see on mingi eriline lurr - arvestades seda, et see peaks viinashot olema - aga noh maitseb hea ja eks ta sihuke naistejook ole. Arvatavasti on seal kraadi sama palju kui Tõmmu kommis, või noh..paaris Tõmmu kommis. Siis läksime Fuegosse ja uurisime Steve ning co asukoha välja. See oli rannas ning siis meie sammudki sinnapoole viisid. Leidsime teised üles - Steve, prantsuse poisid Alex ja John(athan), Shawn, Vanessa, Andrea, Lynn ja Lisa. Oli tore ja pullitasime, Andrea vingus veits ja siis läks Lynni ning Lisaga minema. Neid rohkem ei läinudki. Ülejäänutega käisime läbi PLAYst, kus oli chupiitosoodukas ja siis Fuegotasime. Fuegos oli samuti chupiitosoodukas (ehk siis tasuta chupiitod töötajatele). Steve ja Liisiga tegime veitsake tantsu, aga DJ mängis mingit imelikku baramba-gei-dnb-house muusikat, mis noh..ütleme nii, et pole just meie tassike teed.. siis väsisime suht ära sellest tühjast kargamisest. Aaa! Ja oluline teave on ka see, et ma tantsuhoos andsin Liisile niimoodi molli, et pealevaadates võiks praegugi öelda, et
Orbikud!
Pm meist ärandajaid küll ei saaks :D poksiringis ma kaotajaks küll ei jää... Vägivallavajadus rahuldatud läksime ja tegime kuskil midagi kuni baari hakati kinni panema. Siis üritasime prantslasi eesti keelt rääkima õpetada (sellega tegeleme me siin usinasti, hoiame ikka emakeele lippu kõrgel. Näiteks oskavad meie prantsuse sõbrad öelda „Tere!”, „Kuidas läheb?”, „Terviseks”, muidugi legendaarne „Kaksteist kuud”, „Jou!”. Danielil oli ka täna hommikul äärmiselt produktiivne eesti keele tund - „Hull”, „Kivipallur”, „Ime muna”, „Ma tahan olla paljas - pange mind puuri”, põhiline on "Ime muna"). Vastutasuks teame paari sõna hispaania keelest, mida Danny ja Alfonso on meile õpetanud. Põhiline on „Iru sakasa, pajassus”, seda kirjutatakse küll kuidagi keerulisemalt, aga see meid ei morjenda. Tõlkida võiks seda nii: „Minge koju, jobud/klounid”. Liisile meeldib seda karjuda hullunud purjus hispaanlastele, kes kell 7 hommikul ikka veel ringi hüppavad, hispaania keeles laulavad/karjuvad ja pole seda nägugi, et nad veits häirivaks muutuvad. Peale Fuego sulgemist küttis Liis pitsat meile ja istusime jälle Neros kohvi taga. Nathani ratas saabus ootamatult ja selle me ka ärandasime ning üritasime mõlemad koos sellel sõita (ei õnnestunud). Muideks tahaks väga inglisekeelseid fraase kasutada kui siin kirjutan seda. Danny ootas ka seal meiega ja kui me Steve ära olime saatnud ning Daniel lõpetas, siis asusime liikuma. Ootasime vahepeal ka
D bussi ära, sest ta elab Bugibbas ning peatus oli ka mingis ettejäävas poes/pubis (st..sellel kohal ongi kaks otstarvet). Kohustuslik poeskäik ja siis kojuminek. Teisipäevast hakkaksin ka rääkima, aga kuna kell on juba pool üksteist (AM) ja ma olen kirjutanud juba terve lehekülje sodi, siis praegu ma küll edasi lasta ei viitsi. Nagunii on praegu ees ainult wordi dokument ja isegi parima tahtmise juures ei saa seda postitada. Sest see kellelt siin kunagi internetti varastati ilmselt sellele ka jälile sai ning kõik kraanid kinni keeras. Tere hommikust ja head ööd!
Edasi tuleb väga uudisterohke teisipäev.
Võtan kohe kiirelt teisipäeva ette, sest Kris läks dushima. (Praegu on muide laupäeva õhtu ja kell on pool 9, ma veel ei ütle, mis meie täpne asukoht on Malta saarel) Hommik saabus meie jaoks kunagi päeval. Öö oli selline keskmiselt väga pikk ja taaskord meeleolukas, chupiitosid (see on muide põhimõtteliselt shot hispaania keeles) sai rohkem kui küll. Mina ärkasin normaalses olekus, aga Krisil ei olnud nii ilus olla. Võtsime just koristamise sel päeval ette ja see, kuidas Kris põrandat pühkis on minu jaoks nüüd legendaarne. Zombi näoga ja pead ta eriti liigutada ei tahtnud, nii et humoorikas. Kuna meil oli viimane vaba õhtu, siis mõtlesime,
et teeme Pizza Huti plaan teoks ja võtsime ka Danny ja Alfonso kampa. Kohtumine Pizza Hutis toimus kell 8, võtsime kaks cheesy crustiga pitsakest ja õgisime nagu loomad. Enne kümmet helises Krisi telefon (nüüd hakkavad asjad huvitavaid pöördeid võtma) ja see oli Emil. Meil oli natuke oioioi. Kris vastas telefonile ja rääkides hakkas ta nägu huvitavalt muutuma. Ta lõpetas kõne ja selgus, et Emil oli teada saanud meie pühapäevaõhtusest basseinikülastusest (mäletate, nuud svimm) ja seda mitte kõige meeldivamaid kanaleid pidi. Nimelt keegi nägigi meid ja meilis sellele mingile majaomanikule või -haldjale ja tema omakorda meilis Emilile, kes algul ei uskunud, et see võib tõsi olla ja siis helistas meile. Kui selgus, et see on tõsi, siis oiiii, mis paugud käisid. Nimelt jah, Maltal on isegi topless päevitamine keelatud, nii et perekondadega kortermajas paljalt ujumine on kõige hullem pühaduseteotus. Emil oli vist juba telefonis öelnud, et ta võib isegi selle pärast oma korterist ilma jääda ja kõlas ka lause „Eemm.. i think you should go”. Nii et meile sai vägagi selgeks, et meie päevad Lapsi Streetil olid loetud. Päris suur shokk oli, sest teadmine, et teisipäeva õhtul kella poole 10st polnud meil enam kodu tuli..ootamatult. Üritasime siis mõelda, et mida teha.
Kohe meenusid prantsuse poisid Melliehas, kes olid varem rääkinud, et neil on suur korter kahepeale. Sõnumineerisime neile kohe. Vahepeal tormas kohale ka Emiiilike, vihane kui pull ja pani meile paugud kirja. Õnneks ta lahkus, et sõpradega välja minna. Meie olime jätkuvalt shokis, et ühest meie impulsiivsest otsusest võib paanika majas olla. Või noh, see ei oleks mujal vast nii suur probleem. Saime prantslastelt üsna ruttu vastuse, et oleme neile oodatud. Vähemalt oli seegi kergenduseks. Muidu oleksime pidanud minema Danny, Alfonso, nende kahe toakaaslase ja pardi juurde rõdule elama. Tol õhtul polnud algset plaani välja minna, aga pärast seda laksu just koju ei kiskunud, nii et mõtlesime korraks siiski Fuegost läbi minna, et Francine’lt küsida, kuidas meie transpordi väljavaated on St. Juliansi ja Mellieha vahel. Vahepeatus tuli ka selles tänavaäärses baaris, mis varem mainitud sai. A, D ja K tegid chupiitod Aftershocki, sest noh, shokk oli küll. Lonkisime Fuegosse Krisiga, D ja A jäid kuhugi maha. Nägime algul Danielit, kellele oma kurba saatust kurtsime, ta muidugi ütles, et võime tema juurde ka maanduda, ta oli lausa valmis kohe oma kodu võtmed andma, aga meil oli veel see öö vaja Emili juures mööda saata. Läksime office’sse Francine’ga rääkima ja ei saaks öelda, et teda väga suuresti oleks huvitanud asjaolu, et kolima hakkame. Pigem arvas ta, et me peaks Gailiga rääkima seal töötamisest, aga seepeale ütlesime kohe, et ei, tahame St. Juliansis jätkata. Gianni sõidab küll St. Juliansi ja Mellieha vahet iga päev, aga vastupidistes suundades kui meile sobiks ja vaja oleks ning Francine ütles, et tema põhimõtteliselt meie eest ei maksa ja tal tulevat isegi Qawra inimesed ise bussiga. Mis pole just väga tõsi, aga no peaaegu. Vähemasti rääkisime talle asja ära, ütlesime veel üht-teist ja läksime terrassile, sest no meie nö koju nagu väga ei kiskunud. Terrassil oli tööl Gianni koos uue trainee Adrianiga, kes oli vist teist päeva tööl. Turvamees Tom arvas meie olukorrast küll, et no nalja kui palju. Ega me kaua ei passinudki, pidime koju pakkima minema. Kodutee oli sel korral justkui eriti veider. Jõudsime sinna umbes pool12 vist, Emili õnneks polnud. Tegime seal omi asju, kui ta laekus, mitte palju pärast meid. Siis oli see punkt, kus pidime temaga suured jutud maha pidama. Leti taga siis olime, meie Krisiga köögis, E teisel pool. E rääkis ikka sellest, kuidas me teda disrespektime ja nagu ikka see tõsiasi, et kõiiiiik tema sõbrad, kellele ta sellest asjast rääkis (muide, need tema nö sõbrad eksisteerivad tal põhimõtteliselt vaid kübermaailmas, reaalsed inimesed temast nii hästi ei arva, tal pidevalt probleeme) arvavad, et see on ikka kohutav ja miks ta meid talub ja vastuseks - seepärast, et ta ikka nii hea inimene on ja blabla. Kuigi reaalsus on see, et ta ei talu kellegi teise tõde peale enda. Ta on ülim egoist ja igasugune enesekriitika puudub. Jah, okei, ta on põhimõtteliselt hea inimene, aga lihtsalt sellepärast, et ta halb ei ole. See enese kiitmine ja uhkus, tõesti see, et isegi kui ta väitis, et soovib meie arvamust, siis laitis selle maha, põhjendused olukordades vaidlustas oma reeglite kohaselt. Emili elus ja mõtetes ei ole lihtsalt kohta teistele inimestele. Ta on ise ka meile öelnud, et tema on enda jaoks kõige tähtsam inimene maailmas. Mis on muidugi ka õige suhtumine, et enda õnn eelkõige, aga kui sa teiste heaolu selle nimel maha trambid, siis ei ole kõik ikka päris korras. Ja kuigi me arvame temast kõike seda, siis jäid sellest kuuest nädalast tegelikult siiski ilusad mälestused. Tol korral rääkisime peamiselt mina ja E. Krisil olid pisarad silmas, ta oli vaikne. Kella üheks ütlesin mina E’le kõik, mis mul öelda oli ja ütlesin, et lähen magama. Kris jäi sinna. Nad rääkisid kuuldavasti veel umbes poole neljani mingeid asju. Siis tuli K meie tuppa, ma ärkasin. K läks E’lt veel midagi küsima ja nad jäid jälle rääkima. Nii umbes 6-7ni. Mina veetsin kella 8-9ni aega pooleldi unes, pooleldi magades. Keskmiselt halb öö oli.
(lisasin hiljem, K)
Ma veel mainiks enda poolt ka, et Emiil on üks paras pusserdis. Siit interneti teel polegi päris aru saada ta hullusest. Praegu siis on Emiilil külas kaks saksa poissi (ei tea mis vorstipidu seal Lapsi streetil nüüd toimub, jah). Ja mees siis käis meil korraks Fuegos külas ning rääkis Liisile, et "kuidas need saksa poisid ikka teda armastavad. Et ta neile nii kohutavalt meeldib ja nad nii väga teda kummardavad, et TALLE SEE LAUSA EI MEELDI!". Vot selline kohutav tragöödia siis! Ta isegi tunnistas, et sellised noored poisid teevad ta egole ikka kõva tripi. Üldiselt arvan ma, et keegi täie mõistusega inimene võiks varsti tulla ja tema ego nats allapoole ka trippida. Aga meie ja E vahelised suhted on nüüd suht sada prossa korras, rääkisime oma särgid-värgid sirgeks ja no hard feelings. Neljapäeval lähme külastame ka teda. Vaatame saksa poiskad üle ja anname oma professionaalse hinnangu hiljem. Ja muide Becky, kes töötab Emiiliga koos betting-companys ja meiega koos Fuegos rääkis ka, et sellist tüüpi pole ikka ammu näinud.. noh, aga eks igaühel omad vaated selle Emiili osas, mis seals ikka nutta.
(lisa lõppes ära)
Kolmapäev. Äratuskellaga ärkasime vist umbes 12, et pakkima hakata. Oiijaa, see võttis aega. Pidime oma terve elu kohvritesse tagasi toppima ja lahendasime asja veel nii, et võtsime kahepeale kaasa ühe kohvri, ebavajalikud asjad jätsime teise kohvrisse ja E korterisse. Lõpuks oli tuba tühi. Nagu ta oli tühi kuus nädalat varem. Kuus pikka nädalat selles korteris, mida me tegelikult hakkasime koduks nimetama. Kuigi juba eelmisel õhtul pidime nõustuma, et tegelikult on see kolimine hea samm. Sest viimased nädala E’ga ei läinud eriti meeldivalt, mõlema osapoole jaoks oli raske. Ja meil polnud just väga suurt isu tema tujudele ja egopursetele alluda. Läks nagu läks. 2-3 ajal saime oma kodinad kokku, kallistasime E’d ja hakkasime poole miljoni asjaga mäest alla bussi peale veerema. Lõpuks tuli ka buss ja me isegi saime oma kohvriga peale. Tee oli pikk ja palav. Lõpuks tundsime koha ära, et nüüd justkui peaks Mellieha olema. Kobisime välja ja sõnumineerisime Jonathanile, et noo kuhu nüüd minek siis on. Poisid pidid neljast juba hakkama tööle minema, nii et pidime turboboostiga kütma üles ikka ühest mehisest mäest ja koos selle hiiiglasliku kohvriga ka veel. Lõpuks jõudsime kohale ja Jon tuli meile vastu ja jõudsime isegi korterisse. Korter on nunnu. Sai ruttu koduseks. Meie liikusime ühte tuppa, kus muidu magas Alex, aga ta kolis praguseks Jonathani tuppa. Toas on ainult voodid ja laud, aga me oleme rahul, sest ega meil muud vaja pole kui kuskil magada. Poisid läksidki kohe tööle ja meie keerasime magama, sest kolmapäev pidi tööpäev olema. Vahepeal saime ka kõne Dave’lt, kes pidi K prillid tooma ja kui ärkasime, siis ta tuli siia, arutasime lahinguplaani. Ta nimelt on meie pärast mures, et me tänaval magama ei peaks. Ise ta sõitis samal ööl Sitsiiliasse. Tegime temaga diili, et me pesema jms ja tema teeb sama kodus, sest ta elab lähedal ja siis ta võtab meid peale ja viib Fuego juurde. Kutsusime autojuht Gianni endale järgi, et St. Juliansi saada. Lollid lapsed ei teadnud, et Gianni võtab nii pika tripi eest 15 euri. Jah, ütlesime Dave’le tsau ja sõitsime Paceville’i ja ütlesime 15 eurole ka tsau. Kuna me söönud ei olnud kodus ja pikk öö oli ees, siis Kris võttis kuskilt mingi kanaburksi ja mina panin mäkis ühe kreeka värgi särgi burksi kirja. Tööst ei mäleta midagi eriti märkimisväärset. Mina olin jälle gazebos, Kris mainis koos Andrea ja Anastasiaga. Töö kestis kaua igatahes. Olime vist jälle viimased, kes lõpetasid. Pärast võtsime taas oma tasuta pitsad ja istusime Neros, jõime kohvi, sest noh, meie esimene buss Melliehasse tuleb hommikul kell 8. Kunagi hakkasime siis Astoni (tüdruk, Lõuna-Aafrikast), Danieli, Danny ja Krisiga bussipeatusesse kõndima. Danny läks lõpuks teist rada ja liikusime neljakesi bussile. Astonil tuli üsna kohe buss, ta elab Qawras ja meie saime ikka oodata. Buss tuli ka pärast kaheksat, saime isegi istuma. Kris veel nii luksilt, et keeras end kohe ühe istme peale pikali ja magama. Me rääkisime Danieliga juttu, kuni ta Bugibbas maha läks. Sealt edasi nautisin lihtsalt vaadet. Meri ja päike ja hommik, see oli ilus. Kui vaatasin, et kodu hakkab lähenema, siis ajasin Krisi ka üles ja kõmpisime mäest üles. Pidime küll oma kolm korda kella laskma, sest olukord on selline, et meil on nelja peale üks võti ja poisid sel ajal magasid kodus. Lõpuks lasti meid alt sisse ja tulime üles, vajusime magama. Oijaa, neljapäev juba. Kris peaks jätkama.
Neljapäev. Äratus oli nelja-viie ajal, pesime oma mustad kehad puhtaks ja plaanisime minna varakult linna, et seal väikest kehakinnitust leida. Pestud-kustud avastasime, et poiskad on väiksed makaronisöögid teinud ning siis me laitsime oma linnas söömise kohe maha ja asusime salati, pasta, tuunikala-tomati-kastme ning meloni kallale. Järsku sai kell palju ja panime siis tormates bussipeatuse poole. Mäe pealt nägime, kuidas kaks bussi meie juurest juba lahkunud olid ning OH SEDA ÕNNE - ka kolmas möödus meist. Üritasime küll tee ääres väga sarmikalt kätt tõsta ja bussi peatada, aga kui sitasti läheb, siis läheb ikka kõik. Jõudsime lõpuks peatusesse, kus veel üks kurb kohalik malta tüüp ootas. Uurisime temalt ka bussiliikluse kohta ning selgus, et isegi temal pole õrna aimugi, millal võiks järgmine bussike saabuda. Veits ootasime ja siis helistasime Shawnile (,kes on kohalike busside hingeeluga ülimalt hästi kursis). S rääkis siis, et meiega on pahad lood ja järgmise bussini on aega ning sellega saame me ainult Valletta poole sõita. Siin Maltal on ju elu nii, et kõik bussid viivad Vallettasse ja siis sealt pead ümber istuma kui mujale tahad sõita. Mõned on ka otseliinid, kuid palju neid just pole. Igatahes, Valletta poole sõitsime ja lõpuks tulime Msidas (see vist üks peatus vms enne Vallettat) maha, et istuda ümber. See meil ka õnnestus ja üllatavalt kiiresti. Hiljaks olime jäänud juba niikuinii. Saime siis St.Juliansi viimaks ning tormasime ruttu Fuegosse. Liis oli jäänud tund ja pool ning mina tunni. Õnneks on nüüd Francinel assistent Z (zii), kelle pärisnimi on Ziad Abu Ali. Ta on endast vägagi vaimustuses, teeb oma baarmani trikke ja on hull „boss”. Igatahes Z siis võttis meid vastu ja ei teinud teist nägugi hilinemise peale, sest Andrea mainis ka vist talle, et me nüüd Melliehast käime..see nagu veidike vabandus, sest kõik teavad, et kui bussiga sõit on siis seda juhatab ainult jumal. Tööl oli kuidagi tavaline, midagi väga ebatavalist ei juhtunud. Peale tööd kütsime jälle Neros pitsat ja kohvi ning olime väsinud. Danieli ja Liisiga jalutasime bussipeatuse poole, et esimest bussi kella kaheksa ajal rünnata. Nii tegimegi. Liis ja Daniel olid ärkvel..no ja mina õnneks magasin 😉 Frenchied jätsid meile alt ukse lahti ja ülevalt ka, niiet ei pidanudki neid seekord äratama.
Reede. Tegin kell neli silmad lahti parasjagu selleks, et poistele tsau öelda, kui nad tööle läksid ja keerasin magama tagasi. Kell kuus ajasime end lõpuks üles ka, et süüa, pesta ja mõelda, et huvitav kuidas kurat need bussid siis täna liiguvad. Oleksime juba seitsmest päris minekuvalmis olnud, aga vetsupotiga on see jama, et vee pealelaskmiseks tuleb nuppu kuidagi imeliselt vajutada, et vesi jooksma ei jääks. Meil polnud see imelisus eriti käpas, nii et jaurasime umbes pool tundi sellega. Lõpuks avastasin, et kui avada aken, siis on maja keskel üks suur auk kõiksugu torudega ja seal on ka meie vetsupaak, mille peal asub nupp kirjaga stop. Oo, rõõm. Vantsisime mäest alla bussipeatusesse, kus peale meie oli veel üks vanem mehike ja ka üks võimalik, et shoti päritolu paarike. Aajaa, algul oli veel inimesi, aga nemad said igasugu muude busside peale, mehike seal hulgas. Meil oli vaja Paceville’i saada ja sinna läheb 645. Võõras tüdruk küsis, et kas mõni 645 tuleb veel (see oli 19.55), bussijuht ütles, et tuleb umbes 10min pärast. 20 minutit hiljem polnud bussist haisugi, meil oli vaja üheksaks tööl olla. Aga varsti tuli üks väikebuss, mis sõitis täpselt sinna kuhu vaja. See ongi vist mingi nädalavahetuse laks, et sõidavad eri bussid ja no aegadest pole mõtet rääkida, sest Malta ja täpsus ei sobi kokku. Kell 9 jõudsimegi Paceville’i ja panime täie auruga Fuegosse, kus õnneks oli ülirahulik. Kuna me suhteliselt ei olnud midagi söönud, siis mina punchisin end tööle ja Kris hankis mulle ühe vorstipiruka, mis oli siis hommikusöögiks. Tsillisime seal oma pool tunnikest niisama. Z oli isegi normaalne ja Isabelle rääkis jälle oma mingitest jälitavatest meestest ja mina sain D’ga ka natuke kvaliteetaega veeta. Jaa, ta on jätkuvalt tore. Siis asusime tööpostile Gazebosse (mina, K ja I). Meiega liitus ka Adrian, seesama tüüp, kellega teisipäeval kohtusime. Ta muidu töötab nüüd Qawras, aga eile oli meil. Kuna ta on uus, siis ta tegi seal päris palju jura ja Kris pidi vahepeal ikka sügavalt hingama, et mitte talle kurjasti öelda või vägivalda tarvitada, aga muidu on ta tore. Mõned tunnid käis ikka meeldiv küte, sest reede pole mitte lihtne päev. Chupiitosid sai müüdud rohkem kui küll, kohalikud ajasid kopsu üle maksa ja sangriat tehes sai veini ka kõiksugu kohtadesse valatud. Muidu nagu niiii kiire ei olnudki, kui tavaliselt, aga neli inimest on neli inimest, nii et saime hästi hakkama. Imelikul kombel pandi muusika juba neljast kinni. No see on ametlik seadus, aga Fuegos läheb pidu muidu ikka kuueni edasi. Ja siis oli Francine mingi plõksplõks, et Liis ja Kris, punchige välja. Me ei tahtnud esimestena minna tegelikult, sest bussini oli nagunii veel ikka kena 3,5h aega, aga Francine’i sõna vastu ei saa. Pakksime end kokku, võtsime tasuta pitsat ja istusime värava juurde turvameeste juurde. Tulid Alfonso ja teine krepipoiss, kes on inglane, rääkisime nendega juttu ja jaurasime niisama. Danny lõpetas ka ja Isabelle ja Adrian panid Gazebo ka kinni, ainult main oli veel avatud. Kuskil tuli äkki Kris, kes teatas, et no davai, kamp läheb kluppi. Kell oli kenasti 5 hommikul. Kambas olidki Danny, Adrian, Isabelle, Alfonso, inglane, Kris ja Big Tony, kes on üks kohalik hiiglaslik turva, kellel on väääga karm huumor ja ta näeb hirmuäratav välja. Mind nagu ei kiskunud kuskile bailatama ja lubasin nagunii D’d oodata. Ja kuna Krisiga oli plaan, et äkki saame autojuht Gianniga Bugibbasse ja sealt bussiga koju, siis pidime teda ka nagunii ootama, nii et leppisime kokku, et helistan talle, kui Gianni tuleb või siis lähen neile kluppi järgi. Gianni tuli päris ruttu ja kamp oli veel üsna lähedal, nii et osa neist valgus Fuegosse tagasi. Kell oli vist 6 siis. Öeldi, et peame ootama kuni rahad ära loetakse ja ma ei tea mida kõike veel me seal ootasime. Istusime algul Fuegos jälle, siis liikusime Nerosse. Aeg läks ja läks ja läks. Steve’i sõbrad Lynn ja Lisa olid ka hooti seal, nad pidid mõne tunni pärast lennukile minema, et koju sõita. Lisa oli nii kurb, et nuttis ja see oli armas. Gail ja Dj Wellington, kes on Mellieha dj joovad kuuldavasti pudeli viskit õhtuga, nagu ka täna õhtul ise nägime, nii et nad olid ka sel hommikul sellised keskmiselt purjus. Gail on vist iga jumala päev purjus. Alkohoolikute karjad, ma ütlen. Igatahes okei, prantslased tulid koju, kell on 6.15 pühapäeva hommikul ja ma veidi kaotasin järje, aga jaa, eile hommikul passisime seal, ilge kari rahvast oli, vahepeal trippisime D’ga randa, tulime tagasi, siiski ei mingit liikumist. Francine on ainult nüüd heas tujus hommikuti, sest tal on assistant Z, kes tema eest kogu töö ära teeb ja siis ta on rõõmsam. Üleeile rääkis, kuidas talle maitseb hobuseliha ja teod, oh rõõm. Küsisime siis veelkord Giannilt, et millal minek. Siis selgus, et me ootame ka Francine’i ja no sel juhul poleks see kari kindlasti ära mahtunud. Kell oli juba üsna kaheksa ka, nii et ütlesime, okei, meile aitab ja panime K, Isabelle’i ja Adrianiga bussipeatuse poole minema. D saatis meid pool maad ka, tema jäi Giannit ootama. Nägime siis juba kaugelt Krisiga, et buss on ees ja seisab niisama ja joooksime. Oumama, see oli napikas, sest buss oli ülitäis ja juba liikus ka tegelikult, aga hüppasime peale ja kuigi bussijuht ei tahtnud meid eriti, siis lubas meil ikkagi jääda lõpuks. Pidime eesukse juures trepil istuma, aga see oligi lahe, sest ma arrrmastan neid bussiga kojusõidu hommikuid. (Kris ka, kuigi ta vahel magab) Vaated on lihtsalt nii lahedad. Istusime mõlemad ja kuulasime oma pleiereid ja esimest korda olin ma tõesti vägaväga kurb, kui mõtlesin sellele, et ühel hetkel saab see suvine elu siin Maltal otsa. Ebareaalne. Koosmõju koos ühe infoga, mida samal hommikul kuulnud olin, mul oli tõesti kurb ja samal ajal oli niiii mõnus. Tulime jälle koju magama.
Laupäev. Ärkasime ainult selleks, et tööle minna ja see oli kell pool kaheksa vist!! (õhtul!!) Kodus luusis ringi Alex, kes ei töötanud täna hotellis. Sõime jälle tema tehtud pastat, pesime ja jälle tööööle, aga õnneks olime täna Melliehas ja oooo, Krisiga mõlemad side bar. Manager oli jälle Gail ja nagu varem mainitud, siis libistasid nad Dj puldi taga terve õhtu viskit. Igav oli küll nagu tavaliselt, aga vähem, sest saime Krisiga absoluutselt ebakvaliteetset huumorit teha ja seda ka veel koos prantslastega. Jumal tänatud, saime neljast pillid kotti panna. Otsustasime, et ei viitsi poisse oodata ja tulime koju. Kuna kõhukesed olid tühjad, siis tegime pannkooke (hommikul kell 5) ja jõime kohvi. Kris vajus ära ja mina unustasin end blogi kirjutama. Poisid tulid pool tundi tagasi koju (ehk 6), kuigi tegelt olid nad juba umbes natuke pärast meid lõpetanud, aga nad olid oma tasuta sangria tokeneid kasutanud. Nii ta läheb. Nüüd nad sõid meie tehtud pannikad ära, mis me neile jätsime, aga kuna nad on vist täitmatud, siis keedavad nüüd jälle pastat, haha. Ja selle kõige peale vaatame ka Terminaatorit! Jah, seda filmi! No ma naeraks emaseks end praegu, kui ma seda loeksin ja ise siin ei oleks. Taaskord - ebareaalne. Jonathan ütles ka, et täiesti veider.. kui me poleks kõik koos esmaspäeval väljas olnud ja natuke purjus (natuke) ja ta poleks Krisile oma numbrit andnud, siis me poleks saanud esimese asjana teisipäeva õhtul neilt majutust paluda. Ikka juhtub imelikke asju, imelised juhused. Aga väga lahe, tõesti on. Ma ei tea, me ei saa praegu mõelda sellele, et kuhugi vaja minna on varsti. Eieiei!! Meile meeldib siin ja isegi see, et me ööd läbi töötame ja päevad läbi magame. Okei, ma lähen magama. Homme ärkame kell 12 ja lähme trippima!
(Ma veel lisan, et pannkoogid olid magusad ja me panime sinna juustu vahele. Imesime siis rõdul oma juusturulle, jõime kohvi, nautisime seekord TÄIELIKULT lindistamisväärset huumorit -milline vaheldus-, hingasime öö-õhku ja kiikasime aegajal vaadet merele..aaaahhh!)
Ja kindlasti väga oluline lisand meie prantsuse toakaaslastelt:
"OOOOOOOOOOOOOOOOWWWWWWWWWWWWWwwwwwwwwwwwwww !!!!
My Name is JONATHAN (Thats de way it is... stupid sentence... stupido palabra... phrase stupide)"
See esimene on muideks üks häälitsus, mida poiskad siin koguaeg teevad ja noh, ütleme nii, et meile Liisuga hakkab ka see külge jääma.
Nüüd üks väike lihagrill rannas ja barambaraaaaaaaaaaaaaaaa 😊
Ja te väiksed konnajalad, kes seal kodumaal munete, mis värk nüüd on, kotid kokku ja buss number kaks läheb Viru Keskuse juurest!
Seniks siis soovige meile head kuumalainet!
Luuuuus ja Kuuuuus
Advertisement
Tot: 0.128s; Tpl: 0.02s; cc: 10; qc: 56; dbt: 0.0806s; 1; m:domysql w:travelblog (10.17.0.13); sld: 1;
; mem: 1.2mb
Ellen
non-member comment
kris, kuigi ma saatsin sulle ükspäev enamvähem terve elulookirjelduse tahtsin veel lisada, et heiks on siin, kohal, elus ja terve, hakkamist täis. postkastis oli natuke kortsu läinud, aga ma panin ta raamatu vahele ja nüüd ripub kenasti seina peal. nüüd kui see öeldud, siis saadan tervisi ja ärge unustage tagasi tulla.