---

Nüüd on otseloomulikult jälle terve igavik mööda läinud. Õnneks siiski kaks nädalat, mitte kuu. Kui nüüd meenutama hakkan, et mis vahepeal toimunud on, siis ega midagi väga metsikut polegi. Või siiski.. Tööga on kõik kombes, kes otsib, see leiab. Kõik intervjuud läksid hästi ja kõik tahtsid mind tööle võtta ning siis sain ise valida, kes parima pakkumise teeb. Olen oma otsusega väga rahul. Intervjuu oli neljapäeval, reedel leppisime juba kokku, et olen töökäpp ja esmaspäevast hakkas pull pihta. Töö on heategevuslik, korjame raha pimedate juhtkoerte treenimiseks. Sularahast on asi kaugel, sõlmime tänava peal otseülekandeks lepingu. Esmaspäeval oli rohkem nagu treening ja boss Matt (kes on minust vaid paar aastat vanem, iirlane, pool maailma läbi rännanud ja ülemus on küll tema kohta palju öeldud…ülemust nagu polegi) seletas kõike nii koerte treenimisest, pimedate elust kui ka müügitehnikatest ja nippidest. Peale teoreetilist osa läksime linnapeale uurima, kuidas teised tiimiliikmed tööd tegid. Luurasime nurga taga ja kuulasime vaikselt pealt, kuidas nad kõik kliendid pehmeks räägivad. Paras teadus. Siis oli teistel puhkepaus ja sain kõikidega tuttavaks. Väga mõnus tiimitunne on, nüüd oleme juba 2 nädalat kõik koos töötanud ja moodustanud väikse heategevuspere. Peale minu ja Matti (kes käib ainult hommikul koosolekul ja natuke tänava peal ka vaatamas, kuidas meil läheb) kuuluvad veel tiimi Cat (Sydney tüdruk, kes on väga armas ja tore ning heategevusalal tõeline professionaal), Phil (iirlane, ka tõeline ekspert) ja Rachel (Floridast pärit tüdruk, väga lõbus ja outgoing, teeb palju nalja). Mina olen päris algaja ja vaikselt hakkan aru saama, missugustele klahvidele tuleb vajutada, et inimesi kirja panna. Esimesel päeval sain mõne inimesega tänaval rääkida, aga kedagi kirja panna ei saanud. Järgmisel päeval läks juba paremini ja sain esimese avalduse uhkelt Philile viia. Phil on tiimiliider ja tema ülesanne on kõik paberivärk korras hoida ja meid kõiki motiveerida ning korrigeerida. Minu esimene ohver oli iirlane Wayne, kellega me pärast paberite täitmist veel pikalt rääkisime. Nüüd on Wayne’st saanud meie maskott ja igal hommikul kui Phil meile preptalki teeb, siis ütleb ta kindlasti kõigile, et leidke kõigist kleintidest Wayne üles, Wayne on siin ja Wayne on seal ja kõik inimesed tänaval on Wayne’d ning tahavad pimedate juhtkoerte kasvatamiseks raha annetada. Järgmistel päevadel hakkasin juba aru saama, milles nõks on ja nüüdseks on minu isiklik rekord 4 avaldust päevas. Phil ja Cat saavad ikka vähemalt 5 või 6. Aga nad mõlemad on seda tööd aastaid teinud. Nüüd esmaspäeval alustame uue projektiga, homme on treening ning tasuta tiimilõuna. Tööd ei tee, aga terve päeva eest saame palka. Mõnna :)
Hostelielu kulges vaikselt kuni ühe õhtuni. Chris ja ülejäänud sakslased otsustasid Tasmaaniast lõpuks tagasi lennata ja tulid kohe õhtul meie hostelisse külla. Check-innida nad ei saanud, sest kõik voodikohad olid täis (Australian Open ja Australian Day meelitasid kõik inimesed Melbourne'i). Nad pidid magama hiigelsuures hirmkallis hostelis. Samal päeval jõudis Melbourne’i ka minu suur sõber Lewis. Olime jälle pool Perthi kampa kokku saanud ja tähistasime seda meie hosteli tagaaias väikse gooniga. Oma alkohol on seal hostelis tegelikult keelatud, sest omanikud on rahanäljas ja tahavad, et kõik ainult baarist jooke ostaksid. Aga igaühel on omad nipid kuidas veidike odavamalt läbi saada. Loomulikult läks kogu see asi veits käest ära ja enne kui keegi midagi öelda jõudis olime vahele jäänud manager Joshile. Teised, kes hostelis ei peatunud lidusid Joshi kurja pilgu saatel minema ja meie prantslastega pidime hommikul välja kolima. Jah, Kristi visati hostelist välja. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et tegelikult jõin hoopis baarist ostetud siidrit, aga no see enam kedagi ei huvitanud. Hommikul üritasin veel Joshiga rääkida ja kutsusilmasid teha, aga kuna Josh on gei ja mina kahjuks pole kena blond pepupoiss, siis oli see lootusetu üritus. Hommikul pakkisime asjad kokku ja Gary hostelist aitas mul kõikide kodinatega Melbourne International Backpackers’isse ümber kolida. Selgus, et Lewis elab ka samas hostelis. Checkisin sisse 6 voodikohaga dormi, kus oli ainus vaba voodikoht. Eest leidsin Austria tüdruku Marie, kellega kohe sõpradeks saime ja minu vanasse hostelisse tasuta BBQle läksime. Uus hostel on väga suur, 3 korrust, lift, magnetkaart, et saada hostelisse sisse, oma tuppa sisse, vetsu sisse. Kohutav. Aga köök on suur, külmkapp on suur ja nüüdseks olen juba kolinud odavamasse 10 voodiga tuppa, nii et enam nii suur hoop rahakotile polegi. Maksan 150 dollarit nädalas, mis on täitsa okei. Tahaks ikka kusagile väiksemasse kodusemasse hostelisse kolida, aga praegu on kõik puupüsti täis. Minu uues toas on üks tuttav nägu Perthist Madcats'ist, prantslane Thibau. Temaga kohtusime lambist Esperances tänava peal ka. Peale tema on veel kaks blondi svenskat, kes omavahel koguaeg roosti keelt räägivad ning naeru kihistavad. Siis on veel üks hiinlane, kes eriti inglise keelt ei mõista, kaks prantsuse tüdrukut, kes ka eriti jutukad pole, aga õnneks on kaks iirlast Paul ja D, kellega lobiseda saab. Mõtlengi praegu, et kas jääda sinna suurde hostelisse või otsida midagi väiksemat.
Vahepeal on juhtunud üks kole lugu. Kätte on jõudnud jaanuari lõpp. Tagasisõidupilet on 27.märtsiks, aga kohe kui kolmapäeval palka saan, helistan ja üritan seda ümber vahetada. Loodame, et mingit jama sellega ei ole, tagasi tahaks lennata juunis. Nii palju on siin veel teha. Kui juuniks pileti saan, siis edasised plaanid näevad ette töötamist Melbourne’s vähemalt märtsi lõpuni. Otsustasin kuuks ajaks Uus-Meremaale sõita ning nädalaks ajaks Balile. Siis tagasi Aussi, sest siin on vaja ära käia Tasmaanias, idarannikul ja põhjapoolses osas. Kõike seda vaid mõne kuuga! Kõigepealt ostan tagasisõidupileti ja siis vaatame edasi, kuidas ja millal.
Mul on siin käimas veel üks projekt. Nimelt olen päris kindlalt otsustanud lennukolledisse sisse saada ja kui veel tööd otsisin, siis sattusin lambist air-hostess’ide tööpakkumisi vaatama. Leidsin ühe online kursuse, mis peaks garanteerima tööintervjuud stjuardessi kohale. Olen kursusega juba peaaegu lõpusirgel ja kui kõik see pull läbi saab hakkan CV’sid lennufirmadele saatma. Kui juhtub, et keegi Kristit lennukisse tööle tahab palgata, pakin viie minutiga koti ja tühistan kõik reisiplaanid ning õpin lennukis kohvi-teed valama. Juhhu!
Ilm on siin kuidagi väga kiiresti vahelduv. Hommikul ärgates on kõik zombistunud, sest nii hull kuumus on toas, paari tunni pärast tõmbavad kõik kottidest kampsuneid välja, sest järsku on ilm tuuliseks ja külmaks muutunud. Melbourne ilma kohta öeldakse, et siin võib ühe päevaga ära näha neli aastaaega, jõhker.
Okei, nüüd on uudised otsas,
Terv,
K

---