Põnevust ja piinlikkust!

---

Zdrazdvuite!
Jeees, eile oli säherdune päev, et ohsapoiss. Tegelikult kas just seda, aga sinnakanti küll. Läksimegi rõõmsalt kinno eile. Kino on Paceville's. Jõudsime sinna ja meie ees oli järjekorras kari kohalikke tüdrukuid, kelle vanus küündis vast umbes 13ni maksimaalselt, kui täitsa piinlik hakkas, et neil oli ikka kohe seitse kihti jumestustooteid näkku pekstud ja meie tulime nagu metsast. Jumal tänatud, nad ei tulnud meiega samale seansile. No saime lõpuks oma piletid ja läksime sisse. Ostsime kinole kohast jama ja otsisime oma saali üles, kus peale meie oli lausa 3 inimest veel. Film oli muide Forgetting Sarah Marshall. Istusime ja vaatasime oma filmikest, kui järsku tuli ekraanile teada INTERMISSION. Pidime end pooleks naerma, kui saime aru, et kinos on vaheaeg. Aga jaa, saime ülevalt kohvi ja kakaod osta, sest konditsioneerid olid saalis taas täisvõimsuselt vist. Maltal ongi kõik alati haiged, sest õues on kuumus ja sees on konditsioneerid ja nii ta läheb. Saalis läks film edasi ja isegi, kui see läbi sai, siis naersime ikka selle üle, et oligi reaalne vahaeg. Oh meid eestlasi. Koduteel mõtlesime väikese poetiiru ka teha, aga ei läinud oma tavalisse poodi vaid ühte teise. Soetasime endale suure kotitäie asju pluss veel ka pooliku arbuusi. Seejärel tuli minul geniaalne mõte, et läheks teist teed koju, sest olin näinud, et meie maja juurest läheb üks tee samas suunas. Kris ei tahtnud küll minu imelist orienteerumisoskust väga kasutada, aga läksime ikkagi. Pärast umbes veerandtunnist kõndimist jõudsime eikuhugi ehk mingi kiirtee laadse asja juurde, mis läks tunnelisse selle sama mäe alla, mille otsa meil oli vaja saada. Saime jälle omajagu naerda. Tuleb tõdeda, et olen küll geenius. Läksime sama targalt tagasi ja ikka tavalist rada pidi koju. Oli vaja kiirelt süüa, pesta, sest pidime 8.30 Fuegos olema. Kris pidi tööle minema ja mina pidin jätkama voucherite ja muu jama lugemist. Kuna Francine lasigi reaalselt Hassani üleeile lahti, siis olid staffi paigutuses ümberkorraldused ja Kris oli main baris. Ma lootsin, et loen tunnikese neid pabereid seal ja siis lähen koju tagasi, sest mul oli tegelikult vaba õhtu. Õnneks sain lugemise eest ka ikka tunnid kirja, sest täitsapekkis, ma lugesin neid seal kolm tundi. Esiteks pidin kõik ära sorteerima, nad olid päevade järgi jaotatud. Kõik eri jookide omad ja eri koolide omad ja oiiiii, kui ma selle lõpetasin, siis oli rõõõm majas. Kell oli siis juba 23.45. Panin turpsi peale ja kütsin koju, et veel pesta ja riideid vahetada. Pesin ka nõud ära ja tegin eelnimetatud tegevused, et minna oma vaba õhtut nautima. Turbo oli kodus eriti peal, sest üritasin väljuda enne Emili kojusaabumist. Saavutasin eesmärgi! Pärast seda sain uhkes üksinduses taas Paceville'i poole suunduda. Jõudsin sinna umbes enne poolt2'e ja rahvast ikka oli. Kris tegi main baris suremise nägu ja tahtis tüüpe, kellega ta koos seal oli, maha lasta. Mina ainult naersin. Naersin ka gazebo juures ja terrassil, kus teised töötasid. Vaba päev on üks imeline asi. Enamuse õhtust veetsingi üleval terrassil. Seal oli parasjagu tööl hispaanlane Daniel (Enely ja Kairiini infoks, siis mitte see Daniel!!!). Temaga rääkisime juttu ja ütleme nii, et kui Francine'i silmapiiril polnud, siis olin ma maksukohustusest vaba. Õhtu kiskus jah.. väheke meeleolukaks minu jaoks. Oli üks ja rohkem .. khm.. huvitavaid olukordi, kuni otsustasin, et on aeg üks kange kohv võtta. Tegin seda Neros, sest tutvused on sees ja maksma ei pea (nii käivad asjad!). Istusin siis nende Nero töötajatega ja lürpisin oma kohvi. Nad tegid umbes tere õhtu meile mingit "people get stoned in estonia" nalja ja see selleks. Kohv oli vaimustav ja tegi minust uue inimese, nii et naasesin Fuegosse, kuigi mitte eriti ootusrikkalt. Juhtus ka nii mõndagi, millest siin kõva häälega ikka rääkima ei hakkaks ja las ta jääb siia Maltale. Ootasin Krisi ja aitasin üleval terrassi koristada. Nii mõnigi kommentaar lendas selle pihta, et kas ma ei suuda ka vabal õhtul mitte töötada. Aga nii ongi paraku. Siis lõpuks kell 6 või midagi sellist lõpetas Kris, võttis kohustusliku tee Nerost ja hakkasime koju liikuma. Ta sai ka pitsa ticketi, aga selgus, et kell oli nii palju, et isegi pitsakoht oli kinni. Hispaanlane Daniel liikus ka meiega, sest mina olin jõle tark ja teadsin, et tema tänav on meie oma vastas. Mis te arvate, kas see oli nii? No tol hetkel igatahes läksime siis olude sunnil Champi (jaajaa, rasked ajad). Ostsime kolmekesi endale kõik ühe räigelt rasvast tilkuva pitsalõigu ja kõndisime. Olime siis juba kuskil meie kodu läheduses, kui Daniel avastab, et eiei, siin ta küll ei ela. Oh rõõmu. Otsustasime ta vähemasti õigesse suunda juhatada, sest teoreetiliselt mõistsime, kus suunas ta kodu asub. Kolmveerand seitse jõudsime koju ja veerand kaheksa vajusin mina unne. Kris oli küll hullult väsinud, aga avas veel ikkagi arvuti ja kurat teab, mis ta siin tegi.
Täna ärkasime kell 2. Venisime, üritasime Emiiliga suhteid lappida, sõime Emili toitu ja läksime basseini äärde tunnikeseks. Tagasi tulles oli Emil tööle läinud ja Kris veeres magama. Nüüd ta juba ärkas ka. Mul on jälle vaba õhtu ja ei tea, Paceville ei tundu pärast eilset enam väga paljulubav, aga samas ei tea, kas viitsin öö läbi üksi kodus istuda, sest Kris töötab täna Melliehas. Jaajaa, saab jälle Dave'iga lustida. Okei, see kõlas küll kahtlaselt. No igatahes nii on! Ja ma ei hakka veel homse kohta midagi ütlema, sest eks näis, mis tänagi saab!
Adios!

Pssst! Lisasin osadele postitustele pilte ka juurde ja kui eriti hästi läheb, siis näeb ehk varsti kõiki pilte fotkis ka.

---